Valgete vareste liikumapanev jõud.

Kuigi Eesti Ornitoloogiaühingu Linnuharulduste Komisjoni (edaspidi HK) tegevus käsitleb vaid pisikest murdosa kogu avifauna esinemisest Eesti pinnal ning selle teaduslikust uurimisest, on tegu väga põneva valdkonnaga. Lisaks nn valge varese (e rara avis) looduses kohtamise ning eduka dokumenteerimise puhul tunnetatavale fortuuna naeratusele on väga huvitav jälgida linnustiku määramise teadmuse, tehnoloogia ning taksonoomia pidevat arengut.

HK-poolne linnuharulduste registreerimine ning riigipõhise liiginimestiku teaduslik kureerimine on omal kombel teaduslik analoog harrastusliku linnuvaatluse kahele peamisele liikumapanevale jõule või tegevuse tugisambale. Ühelt poolt on see kirg kohata vabas looduses võimalikult palju erinevaid ning haruldasi linnuliike, teisalt ka kohatud liikide üle aasta- ja elunimekirjade obsessiivne pidamine.

Autori sõpruskonnas on koguni linnuvaatleja, kes kogub muu hulgas ka elu jooksul unes nähtud linnuliike. Teadmata põhjustel pole seni HK-le vastavasisulisi vaatlusankeete siiski laekunud. Seetõttu täieneb ametlik Eesti lindude nimekiri visalt.

Harrastusliku linnuvaatluse põlisosaks on tihtipeale ka tugev numbrimaagia. Kõik algajad harrastajad teavad seda imelist tunnet, kui nad määravad lõpuks aasta jooksul looduses ära oma sajanda linnuliigi. Iga vähegi kogenum "lindur" ehk birder teab, et vaatlusaasta on alla igasugust arvestust juhul, kui kokku ei ole tulnud vähemalt 200 liiki. Tõeliseks linnuguruks saamise peamine verstapost on elu jooksul Eestis kohatud 300 linnuliiki või rohkem.

Linnunimekirjade pidamisel on huvitav see, et vastavalt sisetundele või olukorrale võib võistlusmomenti arendada nii iseendaga – näiteks mitu (uut) liiki aastas (võrdlusena eelnevatega) on kohatud – kui ka teiste linnuvaatlejatega. Ka riigipõhist liiginimekirja võib vaadata võistlusliku hasardiga: tähistada ümmarguste numbrite kättejõudmist või võrrelda tulemust naaberriikidegagi.

Käesoleva essee põhjal saavad lugejad teadmise ja võimaluse rõõmustada 400 linnuliigi täitumise üle Eesti liiginimestikus. Tõsi, asjassepühendunutel võib elevust ja uudsust olla seekord mõnevõrra vähem. Ümmargune arv täitus esimest korda juba 2022 aastal.

Enamjaolt rahvuslike ornitoloogiaühingute allüksustena toimivad HK-d on üleeuroopaliselt ka koondunud Euroopa Haruldus- ja Rekordikomisjonide Liitu (AERC). Eeskujuks võib tuua Soome ja Rootsi vastavaid kõrgetasemelisi ekspertide kogusid. Nendes riikides on väga tugevad loodusvaatluse traditsioonid, nii laiapõhjalise linnuharrastuse kui ka üleilmsete ekspertide näol.

Rootsis on praeguseks seal kohatud linnuliikide nimekiri kasvanud üle 560 liigi ja Soomes peatselt jõudmas 500-ni. Kui meie Balti naabrite, Läti ja Leedu linnunimestikud sisaldavad alles 380–390 liigikannet, siis Eesti lindude nimekiri sai 400. liigikandeks juba 2022. aasta märtsis Muhu saarel kohatud mustkurk-raadi (Prunella atrogularis).

Eesti lind nr 400: kordusvõte.

Liikide määrangutes ning ladinakeelsetes nimetustes on viimastel kümnenditel toimunud aga väga palju muutusi, mis tulenevad molekulaarbioloogilisest uurimisest saadavast uuest teadmusest; arenev tehnoloogia aga võimaldab üha enam looduses esinevaid linnuliike määrata ka ilma inimese vahetu osaluseta, näiteks satelliitandmete, rajakaamerate ning helisalvestiste sonogrammide analüüsi abil.

Kõige muutlikuma ja vastuolulisemana ning mõnedele ka hasartset põnevust pakkuvana tuleb esile teadusandmete tõlgendamise ning süstematiseerimise tulemusel tekkiv taksonoomia ehk linnuliikide klassifikatsioon.

Kuni viimase ajani on erinevaid maailma lindude nimestikke loonud mitmed konkureerivad kehandid (eelkõige IOC World Bird List ja Clements Checklist of Birds of the World). Pärast neli aastat kestnud pingelist tööd avalikustati aga lõppenud aasta juunis maailma juhtivate teadusasutuste ühisprojektina sündinud, ning eeldatavalt taksonoomilist konsensust, ühtset standardit loov uus nimestik AviList: The Global Avian Checklist.

Uue süstemaatika peale läksid kohe üle kõik Skandinaavia HK-d. Tulevast aastast hakatakse lindude üle arvet pidama Avilisti järgi ka Eestis.

Saaremaale 2024. aasta kevadel sattunud hõbehauka (Elanus caeruleus) ja sama aasta 4. juunil Harjumaal rajakaamera ette jäänud kumai-kaeluskotka (Gyps himalayensis) järel võinuks lõppeval aastal oodata Eesti nimestikku 403. liigi lisandumist. Taksonoomiliste vangerduste tulemusel saame taaskord tähistada aga 400. liigi täitumist.

Nimelt, Avilisti süstemaatika järgi ühendatakse seni eraldi liikidena arvestatud mustvares (Corvus corone) ja hallvares (Corvus cornix) taas kokku varese (Corvus cornix) alamliikideks. Ameerika piilpart (Anas carolinensis) muutub samas taas piilpardi (Anas crecca) alamliigiks ning ida-kaelustäks (Saxicola stejnegeri) niidu-kaelustäksi (Saxicola maurus) alamliigiks.

Nende muudatuste tulemusel kaotab Eesti lindude nimestik kolm liiki ja liigisummaks jääb 399. Möödunud aasta jooksul ei õnnestunudki ühelgi Eesti linnuvaatlejal kodukamaral näha ühtegi seni siin kohtamata liiki. Numbrimaagia täitumiseks ei tulnud abistavat sisendit paraku ka satelliitsaatjatelt, rajakaameratelt või öörände audiologerite salvestistelt.

Oktoobri lõpus tuli aga appi rühm Poola linnuvaatlejaid, kes vaatlesid ning pildistasid Sõrve lähistel merel meil seni nägemata peegel-tormilindu (Ardenna grisea), kellest sai uue süstemaatika ja HK positiivse otsuse järel uus Eesti linnuliik nr 400.

Hitchcocki lind

Peegel-tormilinnu näol on tegu Uus-Meremaal, Ida-Austraalias ning Tšiili lõunatipus pesitseva linnuga, kes pesitsusvälisel ajal hulgub ringi maailmamerel. Liik satub regulaarselt Jaapani, Kamtšatka, California ja Alaska rannikule ning koguni Norrast põhjas olevatele Põhja-Jäämere vetele.

Just selle linnuliigiga on seotud ka sündmus, mis kujundas maailma filmikunsti ajalugu. Nimelt lendasid 18. augustil 1961. aastal tuhanded vetikamürgitusest hullunud peegel-tormilinnud California rannikule, oksendasid lennult kalu, lendasid vastu seisvaid objekte ja surid tänavatel. See pälvis kohaliku elaniku, legendaarse režissööri Alfred Hitchcocki tähelepanu. Juhtumist sai inspiratsiooni tema üks kuulsamaid linateoseid, õudusfilm "Linnud".

Paar kuud tagasi Saaremaa vetes kohatud üksik peegel-tormilind käitus siiski väga sulnilt ja lasi end ka väga hästi pildistada. Selle tulemusel polnud Eesti linnuharuldusi käsitleval ekspertkogul määrangu kindluses võimalik kahelda. Küll aga tuleb otsustavalt ümber lükata eelmises lõigus toodud väide, et "aasta jooksul ei õnnestunudki ühelgi Eesti linnuvaatlejal kodukamaral näha ühtegi seni siin kohtamata liiki".

2010. aasta maikuus sattus Eestisse üks stepipistrik (Falco cherrug), kes veetis kolm päeva Viljandi-, Harju- ja Pärnumaal. Stepipistrik on Ungari ja Mongoolia rahvuslind ning paljude Araabia riigide vapiloom. Aastatuhandeid Araabias, Lähis-Idas ja hiljem ka Euroopa ülikute seas jahikullina kasutatud liik on lauglennus võimeline arendama kiirust kuni 150 km/h, mis annab talle kammsaba-piiritaja (Hirundapus caudacutus) poolt saavutatud 169 km/h järel üleilmselt teise koha.

Kuigi lindu toona paraku mitte keegi ei näinud, sai sellest Eesti esimene ametlik, HK kinnitatud stepipistriku vaatlus. Isend oli eelnevalt Ungaris kinni püütud ja teadlased kinnitasid tema külga GPS-saatja. Saatja edastatud geolokatsiooni logiraamat kinnitas eksimatult jahipistriku Eesti territooriumil viibimist. Meie riigi linnunimestik sai seega kauaoodatud täienduse vaatamata sellele, et mitte keegi polnud kunagi liiki Eestis kohanud.

Teadusliku, tõendatud andmestiku ja Eesti linnuvaatlejate empiirilise kogemuse vaheline karjuv ebakõla jäi kehtima 15 aastaks, kuniks üks auväärne stepipistrik suvatses möödunud augustikuus mitmeks nädalaks Lihula külje alla plaagrisse jääda. See suuremeelsus, mille HK registreeris kui liigi teise esinemise, võimaldas ka kõige roidunumatel Eesti linnuvaatlejatel kodumaalt lahkumata (või kodumaale naastes) vaadelda üht maailma suursuguseimat röövlindu.

Uuenenud HK: rariteedid ja prioriteedid.

Novembri lõpus Tartus kogunenud HK uuenenud koosseis – Anni Miller (sekretär), Madis Karu, Sten Lassmann, Pelle Mellov, Mihkel Metslaid, Kalle Muru, Jan Nordblad ja Uku Paal – võttis vaatluse alla 48 uut vaatlusankeeti ning menetles ka neli varasematest aastatest eri põhjustel edasi lükatud teadet.

Sealhulgas kinnitas see ka 2023. aastal Eestit väisanud, samuti GPS-saatjaga varustatud lõuna-hõbekajaka (Larus michahellis), seekord küll vastupidi riigi teise vaatluse, kuna esmakordselt oli liiki nn inimvaatluse meetodil kohatud juba 2007. aastal Põõsaspea neemel.

Kokku üle vaadatud 52 teatest jäi piisavate tõendite puudusel kinnitamata vaid kolm vaatlust. Uutest vaatlusteadetest omakorda 42 puudutasid lõppeva aasta jooksul Eestis vaadeldud linde, mis kinnitati sajaprotsendiliselt. 2022 aastal esmakordselt Muhus kohatud ja toonase süstemaatika järgi Eesti 400. linnuliigiks kroonitud mustkurk-raat (Prunella atrogularis) sai novembris teise vaatluse, seekord Sõrve säärel.

Eeltoodud megararidele (linnuargoo: üliharuldustele) lisandus Eesti vaatluste nimestikku 2025 aastal lisaks ka tõmmuiibis (Plegadis falcinellus viies vaatlus), stepiviu (Buteo rufinus, kuues vaatlus) ja kõrbe-kivitäks (Oenanthe deserti, seitsmes vaatlus).

Karakorami ja Altai mäestike jalamil pesitsev pisike tuhk-lehelind (Phylloscopus humei) satub tihtilugu sügiseti eksikombel Euroopasse kuni Briti saartenigi. Eestis oli teda seni kohatud vaid üheksa korda. Tänavuse pika sügise jooksul nähti liiki koguni neljas kohas: kaks lindu püsis Sõrve majaka juures paigal suisa detsembri alguseni.

HK töös peegeldub ka Eesti linnustiku pidev muutus – alates 1. jaanuarist 2026 arvatakse meil järjest rohkem esinevad väikehüüp (Botaurus minutus) ja kaelus-kärbsenäpp (Ficedula albicollis) käsitletavate liikide nimekirjast välja. Komisjoni tööd on viimasel kümnendil osaliselt hõlbustanud lisaks teadlikkuse tõusule ja info kättesaadavusele ka areng fototehnika tasemes ning kättesaadavuses. Looduses kaameraga viibivate inimeste hulk on hüppeliselt kasvanud.

Edaspidi võetakse HK-s fookusesse ka eri linnuliikide ristumisel tekkivate hübriidide esinemine Eestis. Üks põnevaim arengusuund on öörände automaatsalvestus. Hulk linnuliike rändab vaid öösiti. Seetõttu pole neid visuaalselt kuidagi võimalik märgatagi, rääkimata määramisest. Samas aga on tegu väga ulatusliku ja põneva loodusliku nähtusega, millel on maailmas kasvav hulk fanaatikutest jälgijaid.

Niinimetatud nocmigi (nocturnal migration – ingl k ööränne) entusiastid panevad isegi suurlinnades üles spetsiaalsed automaatsed helisalvestajad, mille ülesvõtetest saab (sonogrammi analüüsi abil) määrata öösel üle lennanud linnuliike nende lennuhüüdude alusel. Ka viimatisel HK koosolekul kinnitati audiotõendi alusel näiteks roosterind-tülli e morneli (Eudromias morinellus) vaatlus öise ülelennuna Tartu linnast.

Süstemaatilisel alusel tegeledes saab niiviisi koguda väärtuslikku uut andmestikku. Teoreetiliselt ei tohiks olla kaugel ka see hetk, mil Eesti saab endale mõne uue linnuliigi, kasutades vaid pimedas üle lennanud linnu häälitsuse helisalvestist linnuharulduse kohtamise tõendusmaterjalina.

Vahest polegi siis võimatu, et kunagi tekib inimkonnal võimekus ka unenägude salvestamiseks ja analüüsiks, ning saab teaduslikel alustel hakata koostama unenäos esinevate lindude vaatlusnimekirja. Praegu aga pole kindlat nägemust, kas harvik-unelindude vaatlusankeete hakkaks tulevikus menetlema Eesti Ornitoloogiaühing, või on vaja selleks kokku kutsuda ekspertkomisjon mõne konkureeriva loodusteadusliku asutuse egiidi all.

Eesti Linnuharulduste Komisjon soovib kõigile loodushuvilistele head uut aastat ning ootab alanud aastal vaatlejatelt rohkelt teateid rariteetsete ning eripäraste lindude kohta uuele kontaktaadressile: estonianrc@gmail.com

Sten Lassmann on kontsertpianist ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia õppejõud, kes osaleb lõppenud aastast ka Eesti Ornitoloogiaühingu Linnuharulduste Komisjoni töös.