Austraalia ööliblikad saabuvad suvituspaika tähtede järgi
Iidsetel aegadel, kui GPS-i leiutamiseni oli veel sajandeid ja isegi aastatuhandeid, vaatasid rändurid, eelkõige meredel ja kõrbeis, öösel tihtilugu taevasse, et tähtede järgi õiget kurssi leida. Ka rändlinnud hoiavad öistel lendudel tähtedel silma peal.
Nüüd aga on teadlased avastanud, et peale inimeste ja lindude orienteerub pikkadel rännakutel tähtede järgi isegi üks selgrootu loom, Austraalias elutsev ööliblikas Argotis infusa.
On teada, et tähistaeva järgi leiab õige suuna ka üks teinegi putukas, sõnnikumardikas, aga tema ei tee tähelugemise põhjal pikki rändeid, vaid piirdub väiksemate vahemaadega.
Austaalia ööliblikad, kes on tuntud ka nime all bogongi liblikad, elavad sügisel ja talvel Ida- ja Kesk-Austraalia aladel, kevadel aga rändavad maha kuni tuhatkonna kilomeetri pikkuse maa, et suvitada Kagu-Austraalias asuvates Austraalia Alpides, mõnedes sealsetes koobases.
Suvitamine seisneb neil aga suveunes ehk estivatsioonis, kaitsmaks end kuuma eest; suve lõpul rändavad nad tagasi sinna, kust tulid, sigivad seal ja surevad. Järgmisel kevadel lendab Austraalia Alpidesse suvitama juba täiesti uus põlvkond.
Eric Warrant Adelaide'ist Lõuna-Austraalia Ülikoolist ja Rootsist Lundi Ülikoolist tegi koos kolleegidega kindlaks, et bogongi liblikad leiavad tee suvituspaika ja tagasi taevatähtede ja Maa magnetvälja järgi.
Nende kahe infoallika kooskasutuses suudavad nad üles leida mäekoopad, kus nad kunagi varem käinud ei ole. Seejuures oskavad nad arvestada tähtede seisu eri aastaaegadel ja eri kellaaegadel.
Teadlased ehitasid katseliblikatele lennusimulaatori ja vaatasid, mis suunas nad erisuguste taevatingimuste korral lendasid.
Kui tähistaeva kujutist pöörati, muutus ka liblikate lennusuund, kui aga tähed segi paisati, läks suunavalik juhuslikuks.
Katsekambris oli Maa magnetväli neutraliseeritud, kuid kui väli tekitati ja tähed kustutati, siis orienteerusid liblikad välja järgi. Selline kaksikkompass võimaldab enam-vähem õiget kurssi hoida ka pilvise ilmaga.
Teadlased jälgisid ka liblika ajus toimuvat ja leidsid üles isegi mõned närvirakud, mis taevavõlvil toimuvale reageerisid.
Teadlased kirjutavad uurimistööst ajakirjas Nature.
Viimastel põuastel aastatel on bogongi liblikate arvukus järsult langenud. Loodetavasti aitab nende navigatsioonioskuse alusmehhanismide parem tundmine neid ka paremini kaitsta.
Samuti osutab avastus veel kord öise valgusreostuse piiramise vajadusele: loodusel on hädasti vaja, et taevatähed oleksid näha.
Pildil on bogongi liblikas.
