Eesti Rahva Muuseumi algaastail hakati koos etnograafiliste esemetega koguma ka trükisõna. Juba 1910. aastal õnnestus Põlvast saada täielik komplekt esimest eestikeelset ajakirja Lühike Õpetus (1766–1767), mida ilmus kokku 41 numbrit.

Ajakirja koostaja ja väljaandja oli Riiast Põltsamaale trükikoja juhatajaks tulnud saksa arst, apteeker ja literaat Peter Ernst Wilde (1732–1785), kes jagas põhiliselt tervishoiualaseid soovitusi ja õpetusi ning selgitas, mida teha haavade, paistetuste, kärnade, palaviku, nikastuste, ussihammustuste või muude tervisehädade korral. Ta õpetas ka kohalikust toorainest nagu taimede õied, seemned, juured, puukoor, mesi, piim jne ravimeid valmistama. Ravimite ülejäänud komponendid, näiteks äädikas, sool, salpeeter, viin ja muud apteegirohud pidi talupoeg kas mõisast või apteegist raha eest muretsema.

Ajakirjas oli juttu ka mõnedest nakkushaigustest nagu näiteks rõuged, mis olid tol ajal veel ravimatud. Haiguste ravimine oli väljaõppinud arstide töö, talurahvale jäi pigem ennetustegevus ja vaevuste leevendamine.

Wilde väljaanne oli nii eestikeelse ajakirjanduse kui ka meditsiinilise tarbekirjanduse rajaja, kuid jäi oma õpetliku ja rahvavalgustusliku sisu poolest võõraks, sest rahval polnud veel harjumust kirjasõna lugeda ega tahtmist kirjutatut uskuda.

Rahvameditsiini levik ja suuline traditsioon

Aastal 1771 ilmus Wilde sulest uus meditsiinialane publikatsioon Arsti ramat nende juhhatamisseks kes tahtwad többed ärraarwada ning parandada, mis on säilinud ainult kirjandusmuuseumi arhiivraamatukogus. Tegemist on spetsialistidele suunatud mahuka käsiraamatuga, kus käsitletakse mitmesuguseid haigusi, nende sümptomeid, kulgu ja ravi.

Näiteks toodi õpetusi "sõrmesööbija" (sõrme vigastusest tekkinud luu- ja luuüdipõletiku) raviks ja külmunud inimese abistamiseks. Kolmandiku raamatu sisust hõlmavad ämmaemanda tegevuse kirjeldused sünnitusabi pakkumisel, vastsündinute hooldamine ja mitmesugused lastehaigused. Teadaolevalt on need esimesed sedalaadi eestikeelsed selgitused.

Kuna Wilde eestvedamisel tegeldi Põltsamaal ka velskrite ja ämmaemandate koolitamisega, võib oletada, et see raamat oli mõeldud õppematerjaliks ja käsiraamatuks just neile. Raamatu lõpus on toodud ka suuniseid loomade, eriti hobuste haiguste raviks. Kuna Wilde ise eesti keelt ei osanud, tõlkis saksakeelsed väljaanded eesti keelde Põltsamaa pastor ja ajaloolise Liivimaa üks tähtsamaid valgustajaid August Wilhelm Hupel (1737–1819). Kui palju selle raamatu abil raviti, pole teada. Küll aga saadi haiguste tõrjeks abi hoopiski Piiblist või lauluraamatust, puudutades haiget kohta raamatuga.

Kui 1960ndatel aastatel käisid arhiivraamatukogu töötajad raamatuid kogumas, küsiti ka inimeste lugemuse kohta. Nii mitmeski Eestimaa paigas vastati, et Kodutohtri abil arstiti, vanaema ravis Kodutohtri abil loomi või et vanaisa arstis Kodutohtri abil lapsi. Kreutzwaldi Kodutohtrit anti välja neli trükki (1879–1900) ja see oli rahva seas hästi tuntud.

Tollastel kogumisretkedel Wilde arstiraamatut ei saadud. Ju see oli sattunud usina raamatukoguja Helmut Joonuksi (1924–2001) kätte. Ega siis muidu Väike-Maarja kandis öeldud, et Joonuks on kõik ära viinud. Mõned aastad tagasi tõi Tõnno Jonuks arhiivraamatukokku mitu kastitäit oma isa raamatuid, et saaksime nende hulgast valiku teha. Oo üllatust, ühest kastist leidsimegi arstiraamatu ning nüüd on meil neid kaks eksemplari. Nahkseljaga pappköitel on sissekirjutus: J. Muikmann Janioja, kuid puudub tiitelleht ja paber on kahjustunud. Võib arvata, et raamatut on Rakke kandis päris kõvasti loetud.

Friedrich Gustav Arveliuse (1753–1806) Üks Kaunis Jutto- ja Öppetusse-Ramat: Söbbra polest, meie maa-laste heaks, ja nendele röömsaks ajawiiteks koggutud ja kokko pandud, kes aegsaste öppiwad lugema on üks esimesi eestikeelseid ilmalikke jutukogusid ning sisaldas juba ka meditsiinilisi nõuandeid. Teose aluseks oli mõjuka saksa valgustusliku koolimehe Friedrich Eberhard von Rochowi (1734–1805) lugemik Kinderfreund (1776–1779), mida on mitmetes Euroopa keeltes korduvalt välja antud.

Esimeses jaos (1782) on Arvelius mugandamisel säilitanud enamasti originaalmaterjali, lisades veidi ka kohalikku ainest. Kogumikus on lühikesi jutukesi koos otseste õpetuste, värsside ja kahekõne vormis tekstidega kokku 80. Siin on toodud ilmalikku maakeelset teavet maailmast (esmakordselt astronoomiast), loodusest, tervishoiust, moraalist jne. Teost on peetud läbi aegade esileküündivaks näiteks varasemas eesti jutukirjanduses.

Oletatakse, et Arvelius võib olla kirjutanud lugemiku kümmekond juttu, mille põhjal saame selge ülevaate rahva elust ja olust. Raamat on säilinud ainult arhiivraamatukogus, 2007. aastal andsime sellest välja faksiimiletrüki.

Juturaamatu teises osas (1787) on 23 lugemispala ning räägitakse ka inimese tervisest ja rõugete panemisest. Arvelius arendas siin algupärast iseseisvat lugu "mõistlikust maamehest" Ramma Josepist, mis kandis pealkirja Ramma Josepi Ello, Öppetussed ja Könned. 1790. aastal ilmus Arveliuselt samast maamehest juba omaette teos Ramma Josepi Hädda ja Abbi-Ramat. See on üks esimesi maarahvale mõeldud tervishoiu- ja majanduslikke nõuandeid pakkuv käsiraamat, mida levitati tasuta August von Kotzebue eestvõttel Tallinna asjaarmastajate teatri kulul ja Eestimaa Konsistooriumi vahendusel ca 10 000 eksemplari.

Trükise eeskujuks oli saksa ajakirjaniku R. Z. Beckeri teos Noth- und Hülfsbüchlein für Bauersleute (1788), mis saksa ja teistesse keeltesse tõlgituna levis suurtes tiraažides. Käsiraamatus antakse õpetusi tervishoiu, toiduainete, põllumajanduse ja muudel aladel nii otseselt kui jutuvormis. Raamat sisaldab ka kümmekond algupärast kohalike oludega seotud lugemispala.

Meditsiinivaldkonnast annab autor soovitusi puhtusenõuetest kinnipidamiseks, haigestumisel aga soovitab pöörduda õpetatud tohtri või velskri poole. Arvelius õpetas minestanud ja surnud inimese vahel vahet tegema, juhatas abistama külmunud, uppumisohus olnud, vingu kätte jäänud või marutõbise koera hammustatud inimest ning soovitas ravimina äädikat ja viina.

Ta selgitas ka, et liigsöömine ja -joomine viib inimese hauda. Kus hea perenaine majas on, seal on inimesed terved ja elavad vanaks, kus aga on mustus ja perenaine hooletu, seal on ka inimesed rohkem tõbised ja surevad noorelt. Liiga moraliseeriva tooni ja aadlisõbralikkuse tõttu ei olnud need rahvaraamatud kuigi populaarsed. Arhiivraamatukogu 1961. aasta ekspeditsioonil saadi Märjamaa kandist Arveliuse käsiraamat, mida on nüüd põhikogus kaks eksemplari ning lisaks veel üks Jaan Roosi ja üks Õpetatud Eesti Seltsi kogus.

Tervisenõu kalendrist – igapäevane tarkus

Lisaks arstiteaduslikele raamatutele jagati arstimisnõuandeid ka kalendrikirjanduses. Vanemates kalendrites oli näiteks iga päeva juures tingmärkidega tähistatud soodsalt kulgevad tegevused nagu aadrilaskmine või arstirohu võtmine, lapse võõrutamine jne. 18. sajandi teine pool tõi kalendritesse ilmalikku laadi kirjutisi ja mitmeid praktilist laadi teemasid nagu tervishoid jne.

Mitmesugused tervishoiu- ja esmaabinõuanded olid kalendrilisades üsna sagedased. Wilde arstiraamatu ja Arveliuse juturaamatu materjale avaldati hiljem 1792. aastal Eesti-Ma Rahva Kalendris. See oli ühtlasi esimene kalender, kus avaldati meditsiinialaseid nõuandeid. Wilde raamatust on pärit peatükid "sõrmesööbija" raviks ja külmunud inimese abistamiseks. Wilde õpetusi jagus ka 1794. aasta kalendrisse.

Arveliuse Ramma Josepi õpetusi inimeste elustamiseks varjusurma, külmumise ja uppumise korral avaldati 1793. aastal Eesti-Ma Rahva Kalendris. Õpetusi äädikast ja selle raviomadustest ning viina kahjulikkusest avaldati samas kalendris 1799. aastal. Arveliuse juturaamatute õpetussõnu ilmus selles kalendris ka aastatel 1789–1790.

Lõpetan Arveliuse õpetussõnadega: kui sa tervist targast kaitsed, siis sa kaua teda maitsed.

Artikkel ilmus ajakirjas Raamatukogu.