Töö üks autoritest, Tartu Ülikooli ökotoksikoloogia kaasprofessor Randel Kreitsberg märkis, et isegi omavahel lähedases suguluses olevate liikide tundlikkus mürkainetele vägagi erinev. See vihjab, et eri kalaliikide tundlikkus inimeste loodud mürkainete suhtes võib olla jaotunud liikide vahel juhuslikult.

Põhjus võib seisneda evolutsioonilise surve puudumises. "Meil ei ole suunatud evolutsiooni, mis neid selle reostuse eest niivõrd hästi kaitseks," sõnas kaasprofessor. Kuna paljud liigid on suutnud oma elutsükli täis elada ka reostunud vetes, annab see helgema noodina lootust, et reostunud vetes elavate populatsioonide allakäik ei pruugi olla olukorra paranedes pöördumatu.

Uuring näitas lisaks, et suuremad kalad, nagu lõhilased ja tuurad, on mürkainete suhtes tundlikumad. Väiksemad liigid, näiteks karpkalalised, osutusid samas vastupidavamateks. Eriti huvitava rühma moodustasid Kagu-Aasia labürintkalad, kes hingavad õhku ja on samuti pigem vastupidavad. Viimaste sekka kuuluvad tuntud akvaariumikalad, nagu siiami tapluskala ja guraamid.

Kreitsberg selgitas, et mainitud liigid elavad tihti mudastes ja hapnikuvaestes vetes ning nende gaasivahetusmehhanism on ainulaadne. "Nad suudavad võtta suuga veepinnalt õhumulli, selle nii-öelda soolde suunata ja [...] siis hingata," lisas kaasprofessor. Kohastumus võib aidata neil vähendada kokkupuudet toksiliste ainetega, kuigi selle seose kohta on vaja täiendavaid uuringuid. Kohalikest kalaliikidest paistis silma koger, kelle lõpused võivad heades hapnikutingimustes kokku voltuda, mis võib piirata toksiliste ainete imendumist.

"Pikkuse seisukohast tuli välja trend, et pigem on toksiliste ainete suhtes tundlikumad pikemad kalad," ütles Kreitsberg. Samuti osutusid tundlikumaks kalad, kelle elukaar hõlmab elu nii mage- kui ka merevees. Nende sekka kuuluvad näiteks forellid ja Atlandi tuur. Sellise elukäiguga kalade puhul võib tundlikkus tuleneda nende võimest kohaneda erineva soolsusega keskkonnas, mis võib samas vähendada nende võimet tulla toime mürkainetega.

Mahukas andmestik

Randel Kreitsberg ei teinud värske töö raames kolleegidega ise katseid, vaid toetusid varasemate teadustööde põhjal koostatud andmestikule. Kokku hõlmas see 269 kalaliiki ja 29 mürkainet. Uurijad keskendusid teadustöid otsides standardiseeritud testide tulemustele, mis võimaldasid võrrelda kalade reaktsioone mürkainetele ühtsete kriteeriumide alusel. "Meil oli võimalik võtta kokku kõikide teiste teadlaste aastakümnete jooksul tehtud tööd," selgitas Kreitsberg

Kuigi uuring keskendus kalade tundlikkuse võrdlemisele laborikatsetes, on teada, et mürkained mõjutavad kalade tervist ka looduses. Näiteks esineb reostatud keskkondades elavatel kaladel sagedamini erinevaid vähivorme, millest levinumad on naha- ja maksavähk. Samuti on Kreitsbergi sõnul teada juhtumeid, kus toksilised ühendid on mõjutanud kalade hormonaalsüsteemi, mille tagajärjel võib kahjustuda paljunemine: "Mõned toksilised ained häirivad hormonaalsüsteemi, [...] mis reaalselt segab sigimist," nentis kaasprofessor.

Uuringu tulemused võivad osutuda oluliseks praktilises keskkonnakaitses, eriti seireks kasutatavate kalaliikide valikul. Kreitsberg märkis, et traditsiooniliste seireliikide, näiteks emakala, arvukus on mitmetes Euroopa riikides vähenenud nii palju, et nende kasutamine pole enam praktiline. Sellisel juhul tuleb leida uued seireliigid.

Võrreldavuse huvides on oluline teada, millised kalad on mürkide suhtes tundlikumad ja millised vastupidavamad. "Kui üks riik seirab seda merd ühe liigi abil ja teine riik teise kalaliigi abil, [...] võib juhtuda, et üks on just valinud endale selle väga tundliku kalaliigi ja teine on valinud väga vastupidava liigi," selgitas Kreitsberg. See võib pilti moonutada ja viia väärarusaamadeni.