Harjumuspäraselt nähakse õppimist ühesuunalisena: keegi õpetab ja keegi õpib. Õpetliku tähelepanekuga võib lisada, et ka õpilaste pealt on palju õppida. See, kes õpib õpilaste pealt, on õpetaja. Sama mõtet edasi arendades võib ka inimkonda vaadelda õppijana, keda õpetab omade karmide meetoditega reaalsus.

Kasvava mugavuse poole liikuvas maailmas soovitakse rohkem teenuseid ja püütakse ise vähem panustada. Haridus on ühiskonna peegel ning janu kasvava mugavuse järele kajastub ka hariduses. Kunagi hoopiski teistelt alustelt välja arenenud sotsiaalset organisatsiooni ei tajuta enam õppimise, vaid õpetamise keskkonnana. Tarkusi ei hangita, vaid oodatakse nende serveerimist. Koolis nähakse ühepoolset teenust, kus poepidaja surub saia kliendi kotti. Klient aga püüab seda vältida ja mõnikord takistada, sest kott muutub muidu liiga raskeks.

Kõik harjuvad mingil hetkel mõne sõna foneetilise vormiga, reageerides neile rohkem automaatselt refleksina, mitte sisuliselt. Tihti sellest ka piisab, sest sõna olemus on häälitsuses peituv info. Selle lausumisele peaks järgnema info teadvustamine.

Näiteks kui keegi soovib õhtul "head ööd", pole eesmärk algatada vestlust teemal, mida tähendab hea ja kuidas see on seotud ööga. Asja iva on lihtne info, et "rohkem ma ei räägi, ega ka kedagi ei kuula ning võtkem rahulikult, kuni see aeg on möödas". Isegi selle kompaktse mõtte sõnastamine tundub kohmakas ja liigne.

Sarnasel põhjusel lühenevad pikemad sõnad suupärasemaks. Miks peakski kulutama niigi selge info edastamiseks nii saatjale kui ka vastuvõtjale kallist kommunikatsioonikanalit? Nii mõnegi ebatõhusas pikkuses häälitsusse kodeeritud sõnumi võib asendada täiesti uuega, et see võtaks üle vana ja kohmaka rolli.

Uskumatult universaalse mõjuga on näiteks see, kui öelda lahku minnes "Ciao". See on mõnusalt hääldatav ja erinevates keskkondades suhtluses suhteliselt mürakindel Itaalia keelest laenatud sõna, mille mõtet keegi eraldi ei teadvusta. See on soov panna punkt, millega senine kokkusaamine lõpetatakse.

Sõna päritolu ei õpetata, vaid õpitakse ise. Seda muidugi vaid juhul, kui peaks huvi pakkuma, et energiat ja aega kulutada, sest tähelepanu on kujunenud kaubaks. Tähelepanust võib olla puudus, kui peab midagi õppima. Seda arvestades sokutan kiirelt jutu vahele mõtte, et lühike "Ciao" pärineb pikemast ütlusest "olen sinu ori".

Jätkates aga sõnadesse kodeeritud info teemal, juhtub ka nii, et sõna masinlikuks kujunenud vorm kaotab olulise tähenduse. Hariduse keskne meetod on samas tõhus kommunikatsioon. Tõhus selles mõttes, et üks edastab infot samaaegselt paljudele. Meetod kordub kogu ühiskonna tasemel, olles selle toimimise tõhususe alus. Nii näeb üks vaeva õppimiseks, et siis jagada oma eriala oskuseid sadadele ja tuhandetele. Seda teevad arstid, keevitajad, kunstnikud, autojuhid, õpetajad jne.

Teisalt on hariduses kommunikatsioon tõhus ka tähenduses, et sõnaga edastatakse võimalikult palju. Sõnadega äratatakse mõtlema. Selle tulemusel edastatav sisu kandub üle teadvuse ning kinnitub sinna talletatuga või äratab tegudele, kui on vaja otsustada.

Taoline näide on koolimaailmas levinud sõna kontrolltöö, mille pikemaks vormiks on teadmiste kontroll. Sel juhul ei kontrollita teadmisi endid, sest need lihtsalt eksisteerivad oma objektiivses vormis. Kontrollitakse hoopis, kas keegi omab teadmisi: omab neid nagu tööriistu, millega vaimselt manipuleerides tehakse otsuseid. Loodetavasti on need kasulikud otsuseid, sest vastupidisel juhul satutakse raskustesse.

Sama hästi võiks korraldada n-ö telefonikontrolli. Mõnel pool maailma koolides on seda juba hakatud tegema. Soov pole kontrollida telefone ega nende toimimist, vaid telefoni omamist. Seda peetakse kahjulikuks sarnaselt valede arusaamiste omamisele. Siingi ei tasu ekslikult pidada vale vastust n-ö valeks teadmiseks, sest teadmine saab olla õige või see puudub. Teadmist omamata pakutakse selle pähe midagi, mida see pole. Selleks tehaksegi aeg-ajalt teadmiste kontrolle.

Pikaldase sissjuhatuse eesmärgiks on äratada mõtlema, et teadmisi omandatakse. Neid ei saa anda, vaid neid peab alati võtma. Poeski on kümneid tuhandeid asju, aga sealt lahkutakse poest võetud, s.t oma pingutuse tulemustega hangitud asjadega.

Inimeste maailm täidab metafoorse õpilase rolli ja maailm toimib õpetajana. Alustuses öeldu meenutuseks: õpivad ka õpetajad. Maailm õpib vastavalt sellele, kuidas inimesed selles hakkama saavad. Eksam on mugavusega harjuvast koolist kordades karmim.

Selle aasta kevad toob kogu maailmas eriti jõudsalt esile tehisaru rolli õpilaste teadmiste kontrollis. Senise kokkuleppe põhiselt peavad õpilased omama teadmisi. Võib-olla lepitakse hiljem kokku, et ta peab omama tehisaru kasutamise oskusi. Sügisel oleme loodetavasti targemad. Ciao!