Inimestes on sügavalt juurdunud vajadus olla oluline, olla nähtud ja kuuldud. Oleme ju sotsiaalsed loomad ja tegutseme kogukonnana edukamalt. Teistest moodustuv rühm valideerib ja peegeldab tagasi liikmestaatust ja peaks samas nende soovidega arvestama. Siis heliseb aga telefon või saabub kiri ja tema ees on küsimustik. See algab sõnadega "Sinu arvamus on oluline!". Ühe hetkega muutub inimlik igatsus olla ärakuulatud ja arvestatud pahameeleks. Miks peab kõike just temalt pärima? Nagu tal poleks muud teha!

Teisel pool küsimustikku soovib keegi tema arvamust teada. Küsija võib olla temasuguste tarbimisvajadusi teenindada püüdev ettevõte, kohalik omavalitsus või isegi riigi nimel elukorralduslikel teemadel elanike soove uuriv organisatsioon.

Küsitlused on üks lihtsamatest ja samas võimsamatest viisidest, mille kaudu pääsevad inimeste hääled kujundama neid puudutavaid otsuseid. Küsitlustele vastamata jätmine võib paista nõiduslikult paradoksaalne. Nõiduslik selles mõttes, et ootamatult ei pea inimene end oluliseks ega arva, et tema arvamusega peaks arvestama.

Paradoks seisneb selles, et alati leidub käredama olekuga entusiastlikke vastajaid. Nad moodustavad vähemuse ega kajasta uuritava populatsiooni kogemuste, vajaduste ja arvamuste täielikku mitmekesisust. Madal vastamismäär võimendab kunstlikult aktiivsemaid ja tihti äärmuslikumaid seisukohti. Kui vaikiv enamus ei tee end kuuldavaks, leiavad nad oma otsusele näilise kinnituse, sest nagu näha, polegi nende arvamust kuulda võetud.

Vastamisest hoidumise kahju ulatub kaugemale. Küsitlustulemustest huvitunud organisatsioonid hakkavad vähese vastamismääraga küsitlusi pidama ebatõhusateks. Mainitud vaikiv enamus edastab omalt poolt vaikiva nõusoleku ega hakka nõudma, et küsitaks ka nende käest.

Küsitluse kavandamine ja levitamine maksab aega ja raha. Kui vastamismäär langeb, peavad organisatsioonid tegema täiendavaid kulutusi meeldetuletustele ja pakkuma motiveerivaid, tihti majanduslikke stiimuleid. Teise võimalusena peavad nad püüdma veelgi suuremaid valimeid, kuna väikese vastajate valimi tulemused pole usaldusväärsed. Kõik see tähendab rahaline kulu.

Viidates veelkord paradoksile, laheneb rahva arvamuse küsimine teavitustegevuste vähendamisena ja otsused langetatakse veelgi suletumates ruumides. Sellega paralleelselt hääbuvad avalikkuse usaldus ja ühise vastutuse tajumine. Ilmselt ei ole meie juures avanev pilt Ühendkuningriigis täheldatust erinev. Meie puhul ei lähe teatud põhjustel eelmise sajandi 1970ndad arvesse.

Ühendkuningriigis oli neil aegadel kodanikele saadetud küsitluste vastamise määr 30 ja 50 protsendi vahel, st reageeris iga teine-kolmas küsitletav.
Rääkida võib ka õitsvast demokraatiast. Praeguseks vastab sealsetele küsitlustele heal juhul iga kahekümnes ehk umbes viis protsenti. Kui kuningriigi statistikaamet korraldas hiljuti ühes kitsamas valdkonnas tööturu-uuringu, vastas sellele vaid viis inimest.

Sarnast suundumust võib näha USA-s. Seal vastas poole sajandi eest rahvastiku-uuringutele iga teine inimene, tänaseks reageerib umbes iga kaheksas-üheksas.

Ajastul, kus tehisaru suudab foto põhjal täpselt hinnata inimese keha rasvaprotsenti ja tema vanuse, oleks rumal korraldada viktoriin küsimusega, kas küsitluste probleemile leitakse lahendus. Loomulikult tähendab see tehisaru rakendamist nii küsitluste korraldamisel kui ka vastamisel.

Vastamise osas tärkab küsimus, et kui ma ei soovi küsitlustele vastata, miks peaksin vaeva nägema ja vastuseid välja mõtlema, kuidas seda suudaks teha minu eest TI. Vastus kõlab, nagu sinu arvamust ei tahetagi kuulda. Just sellist passiivsust ongi vaja, et keegi teine saaks inimese hääle muuta tootlikuks. Automaatsed küsitlustele vastamise robotid võivad koguda vastajate stimuleerimiseks pakutud majanduslikke hüvesid või vahendada vastamisteenust kellelegi, kes on huvitatud teatud tüüpi vastuste levikust jne.

Tänu suurte keelemudelite arenenud nutikusele ja nende kättesaadavusele on neid lihtne rakendada vastama ka avatud, vestluse vormis küsitlustele. Olulise osa inforuumi liiklusest moodustavad otsinguteenustele teavet otsivad TI-agendid. Sama tehnoloogiat kasutatakse küsitluste täitmiseks. Tegemist on suhteliselt vana probleemiga. Seni kasutati nn botte klikkima reklaamibänneritel. Nüüd kasvab küsimustikele vastajate äri.

Ärimudeli aluseks olevad robotid on tänu generatiivsele TI-le muutunud palju võimekamaks, nad pakuvad inimeste moodi vastuseid ja muudavad pettuse tuvastamise sellega raskeks. Mõnedel andmetel moodustavad TI-agendid küsimustikele vastajatest umbes viiendiku. Veel kolm-neli aastat varem, kui ChatGPT-ga alles harjuti, jäi vastav näitaja kolme protsendi kanti.

Oodatavalt langetab taoline areng küsitlustes osalemist veelgi. TI genereeritud vastuste osakaalu suurenemine ei vasta demograafilisele reaalsusele ning vastused kalduvad kas kordama internetist ja sotsiaalmeediast õpitud arvamusi või on teadlikult kallutatud jne. Kodanikud ei tunne nende küsitluste tulemusel end aga enam ära ja muutuvad veelgi passiivsemaks.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".