Kõik ei pea antud sooviga nõustuma, aga palju on ka neid, kes usuvad, et maailma toimimise mõistmine on kasulik ja püüavad sellest aru saada. Võrreldes muude loomadega oleme teinud antud vallas märgatavaid edusamme. Tagasivaate edule mõeldes võib puuduva osa lahendamine paista lihtsa kokkuvõtmise ülesandena.

Paljudel ettevõtetel on arengukava, aga inimkonnal tervikuna mitte. Kui selline dokument loodaks, kaasatakse arvatavasti aruteludesse Nobeli majanduspreemiaga pärjatud Paul Romeri umbes poole sajandi eest pakutud endogeense, s.o sisemise kasvu teooria. See on juba osa paljudes poliitikates. Romer argumenteeris, et jätkusuutliku majanduskasvu peamisteks mootoriteks on tehnoloogia ja kuhjuvad teadmised.

Viimaseid võib vaadelda ideedena. Ideed on mittekonkureerivad kaubad. Ideed kuhjuvad ja tekitavad uusi, kutsudes esile mastaabiefekti. Ideed loovad tehnoloogiat ja tehnoloogia abiga luuakse uusi ideid. Võib ka mõelda, et teadmisi koguvad inimesed viivad rohkemate teadmiste loomiseni, mis teeb inimesi veelgi targemaks ja võimekamaks, et koguda järgmisi ideid jne.

Ühesõnaga, kasv tuleneb sisemisest arengust. Romer pakkus, et innovatsioon on kasumit maksimeerivate agentide sihipärase tegevuse tulemus. St arengut juhivad majanduslikud stiimulid. Järelikult peavad ühiskonnad investeerima inimkapitali ja teadus- ning arendustegevusse, kuna nende kombinatsiooniefekt on positiivselt tagasisidestatud majanduskasvuga.

Argumentatsiooni lihtsus ja optimism toitsid riikide poliitikaid. Idee meenutab küsimust, kui kõrge on 50 korda kokkuvolditud paberipatakas. Vastus tundub lihtsana. Paberit voltides võib eelnev paksus küll kahekordistuda, aga tegemist on õhukese materjaliga. Midagi sarnast näeb inimese algteadmistega. Paberit kolm korda voltides läheneb paksus millimeetrile. Nii väikeses mastaabis jääb tähelepanuta, et paberikihi kõrgus kasvas kaheksa korda. Kümnenda voltimise järel on pataka kõrgus juba 10 sentimeetrit. Poliitiliselt oleks selline tehnoloogia ja teaduse areng väga tubli tulemus. Nii on ka juhtunud.

Probleemid hakkava ilmnema pärast järgmisi voltimisi. Õhukest paberit 20 korda voltides on meie ees 100 meetri kõrgune torn. Kõigest paarikümne korra järel peaks hinge hiilima kahtlus, kas mõistust ja majanduskasvu õnnestub nii lihtsalt duubeldada? Nii oleks 30 korra järel paberiploki kõrgus 100 kilomeetrit ja 50 korraga jõuaks ülemine paber 112 miljoni kilomeetri kauguseleehk peaaegu Päikeseni, mis asub 150 miljoni kilomeetri kaugusel. Kes usub endiselt sisemise kasvu teooriasse, on tõendiks inimese vaimsete võimete piiratusele. Sõbraliku nöökena põleks ju paber ära.

Seda ilmsemalt pole tsivilisatsiooni puhul taoline eksponentsiaalne kasv reaalne. See ei tähenda vel, et lagi ongi juba käes. Arengu aeglustumist võib juba tajuda. Sama ollakse varemgi kogetud, kui kasvuga kaasnevate probleemidega jõutakse energia ja ressursi kitsikusse. End kokkuvõttes ehk sisemisest arengust leitakse lahendus ja kasv jätkub. Kuni tänaseni.

Senisest edust rääkides on ilmne, et inimese kognitiivne võimekus arenes esivanemate probleemide lahendamiseks. Milleks olid toidu otsimine, sotsiaalses hierarhias toimetulek, tööriistade valmistamine jne. Looduslik valik ei valinud meie mõistust maailma täieliku keerukuse mõistmist testiva eksamiga, mille tulemuseks oli kas elu või surm. Meie vaimseks tugevuseks võib pidada lugude ja analoogiate rakendamist. Meil tekib mitmedimensionaalsete süsteemide, komplekssusest tärkavate nähtuste ning massiivsete andmekogude keerukuse käsitlemisel ilmseid raskuseid.

Inimese senise edu ja tema probleemide kasvava keerukuse viljaks on tehisintellekt – meie eest ja meie nimel andmeid analüüsiva masina arendamine. Sellega seoses esitatakse omavahel vastassuunalisi pessimistlikke arvamusi. Ühed ennustavad inimese alla jäämist, kui teised peavad võimatuks masina arengut.

Öeldakse, et kuna TI on inimese loodud, jääb see loojale igavesti alla või isegi kui TI analüüsivõime ületab inimese omi, õpib TI vaid inimese loodud materjali pealt. Inimese kureeritud ja kvaliteetseid andmeid on suhteliselt lõplik kogus. Seetõttu jäävad TI võimed piiratuks. Pealegi pole kõik inimesed nõus oma loomingut TI-le näitama. Jättes TI arendamise inimesele, võib selle arengut võrrelda seega lapsega, kes kasvab kodus vanemate valve all ega koge maailma iseseisvalt.

Nende argumentide sisuks on TI iseseisvuse puudumine. Sarnaselt kodust lahkuvatele, iseseisvalt maailma tundma õppivatele lastele näitlikustati värskelt avaldatud uurimistöös aga nii-öelda absoluutsest nullist alustava TI iseseisva arengu edulugu. Maailmast midagi teadmata piisas õppimisvõimest, kuni esimeste kogemuste põhjal hakkas TI püstitama iseseisvaid ülesandeid ja arendas omi võimeid autonoomselt, väljaspool inimese järelvalvet ja temalt saadud andmeid.

Iseõppinud TI edestas kõige uuemate arvuti programmeerimise ja matemaatilise arutlusülesannete testides olemasolevaid, inimese eeskuju pealt õppinud TI-mudeleid. Teadlaste hinnangul võib TI alustada nullist ja õppida iseseisvat toimetulekut suvalistes valdkondades. Kõik ei pea antud arenguga nõustuma, aga hädas nõustutakse igasuguse abiga.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".