Rahvusvaheline teadlasrühm eesotsas Blakesley Burkhartiga Ameerika Ühendriikidest Rutgersi Ülikoolist kirjutab ajakirjas Nature Astronomy, et avastas pilve, kui otsis sealt kandist märke molekulist, mis on selle pilve peamine koostisosa, vesiniku molekuli H2.

Teadlased panid pilvele nime – Eos, vanakreeka mütoloogiast tuntud koidujumalanna (Ἠώς) järgi.

Eose sugused molekulipilved koosnevad gaasist ja tolmust. Peamine aine on neis küll vesinik, kuid seal leidub ka muid aineid, näiteks süsihappegaasi.

Tavaliselt on molekulipilvi avastatud neist saabuva raadiokiirguse või infrapunakiirguse järgi, milles on süsihappegaasile iseloomulikud jooned hästi näha.

Seekord aga avastati pilv teisiti. Burkhart ja tema kaaslased vaatlesid vesinikumolekulide ultraviolettkiirgust. Nad usuvad, et see meetod aitab edaspidi molekulipilvi senisest paremini avastada.

Mõõteandmeid said teadlased Korea satelliidi STSAT-1 pardal toimetava kaugultraviolett-spektrograafi abil. Andmed tehti paar aastat tagasi kõigile avalikuks ning Burkhart kasutas kohe koos kolleegidega seda juhust.

Tavapärasema meetodiga olnuks Eost märksa raskem avastada, sest mõõtmised näitavad, et süsihappegaasi leidub seal päris vähe.

Eos asub maakerast umbes 300 valgusaasta kaugusel. Kui teda näha oleks, paistaks ta taevas tervelt 40 kuuketta laiusena. Massi on pilvel päris rohkesti, 3400 korda rohkem kui Päikeses.

Teadlaste koostatud arvutimudelis hajub pilv umbes kuue miljoni aasta pärast. Mingit ohtu Eos selle aja jooksul Päikesesüsteemile ei kujuta. Kuid erakordse läheduse tõttu pakub ta astronoomidele head vaatlusainest.

Pildil on Eos (rõngaga ümbritsetud) kujutatud oma kosmilises kontekstis. Temast allpool paistab Päike.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.