Populaarsest autosaatest Top Gear tuntud Jeremy Clarkson esitas aastate eest huvitava ja mõtlemapaneva arvutuskäigu. Keerulist tööd ajendas tegema meedias hoogustunud arutelu seoses entusiastlike briti jalgpalli fännidega, kes kinnitasid auto küljeklaasidele väikeseid, aga pallimängu võidu maksimaalset optimismi toitvaid rahvuslippe. Sarnast pilti kohtab teist laadi innustushetkel ka Eestis.

Pole vaja kohata eriti palju inimesi, et leida keegii, kellele see ei meeldi. Ka toonane sündmus polnud erand, kui jätta kõrvale see, et keegi rakendas pahameele energia küllaltki tõsise, aga keeruka arvutusülesande lahendamise teenistusse. Ta kalkuleeris, kui suurt aerodünaamilist takistust taolised lipukesed põhjustavad. Kahe lipu kohta saadud tulemus oli jahmatavalt suur.

Arvutuse põhjal suurendab 100 km/h kiiruse hoidmisel autoakna külge kinnitatud väike fännilipp mootori koormust üle kahe kilovati ehk täiendav koormus on umbes 2,5 hobujõudu. Jeremy Clarksonile esitatud andmed olid samas suurusjärgus aga kahe lipu kohta.

Arvutusvaeva ette võtnud inimene rõhutas, et tavapärase sõidustiili puhul tekitavad kaks lipukest mootorile üle nelja hobujõu suuruse lisakoormuse. See tähendab, et auto kulutab rohkem kütust. Kuna selliseid fänne on palju, leidis analüüsi tegija, et Ühendkuningriigi teedel kulutatakse enne rahvusvahelisi jalgpallitšempionaate 4,5 miljon gallonit ehk umbes 17 miljon liitrit autokütust ning sellega saastatakse loodust.

Eeskuju äratas Jeremy Clarksonis varjunud teadlase ning ta otsustas kontrollida üht sarnase loogikaga oletust. Ta nimelt teadis, kes oli fännide lipukeste keskkonna kahjule tähelepanu osutanud arvutuse autor. Tegemist oli vuntse kandva mehega. Clarkson hindas, et mehe vuntsid kaalusid kaks grammi. Kui vuntsidega mees istub väikesesse Ford Fiestasse, lisavad vuntsid auto massile 0,0000086 protsenti.

Võttes aluseks sõiduki keskmise kütusekulu ning lisades, kui see peaks vedama ka vuntse, tekitaks vurrud tüüpilist aastast läbisõitu arvestades umbes viie naela suuruse täiendava kütusekulu. See sunnib mõtlema, kui kalliks osutuvad ühiskonnale ja loodusele vuntsidega autojuhid.

Elame andmejastul. Sellest hoolimata ei ole taoline vaistlik arvutamine ajaga kaasas käinud. Lippude ja vuntsidega seotud tähelepanekud võivad tulla üllatusena ning paista tühistena. Samas peaksime teadvustama, et suurema detailsusega aruteluruumiga arvestav tehisintellekt võib inimeste tähelepanust välja jäävate detailidega arvestades, teha meid puudutavaid otsuseid. Kui me ei suuda neid arutluskäike mõista, oleme ohus.

Kasvõi küsimuses, kas on õigem olla viisakas? Täpsemalt, kas mõnelt TI-põhiselt teenuselt abi küsides peaks kasutama viisakusi nagu "palun", "tänan" ja muud sarnast? TI peab nendest sõnadest aru saama. See nõuab märkimisväärset arvutuslikku tööd.

Hiljuti tärkaski kellegi peas viisakustega seotud kulude küsimus. Ta päris viisakuse elektriarve suuruse hinnangut OpenAI juhilt Sam Altmanilt. Viimane vastas endise Twitteri keskkonnas, et viisakuste kulu on kümnetes miljonites dollarites. Vastus äratas tähelepanu. Kas tõesti on viisakus nii kallis? Siin-seal arvutati ning vaieldi, kas Altman tegi nalja või rääkis tõtt.

Mõned ajakirjanikud pakkusid huvitava mõttekäiguna, et tegemist on hea eesmärgi nimel tehtud kulutustega, sest viisakus leevendab inimese ärevust seoses robotite võimaliku maailmavallutustega.

TI-le suunatud viisakuste kulud suurenevad. Põhjuseid on vähemalt kaks. Esiteks lisandub kasutajaid, kellest enamik on reflektoorselt viisakad. Tehnoloogiaportaali Techradar paari kuu eest korraldatud 1000 TI kasutajat haaranud küsitlusest selgus, et umbes 70 protsenti inimestest on tehisintellektiga suheldes viisakad.

Neist 12 protsenti olid viisakad taktikalistel põhjustel. Nad nägid viisakust ennetava meetmena oma heaolu tagamiseks juhul, kui peaks aset leidma robotite ülestõus. Robotid saaksid siis oma tegevustes nende hea käitumisega arvestada. Enamik vastanutest pidas viisakust siiski lihtsalt heaks tavaks. Umbes viiendik ei kasutanud viisakusevorme puht pragmaatiliselt, eelistades sõnu kokku hoida. Iga kaheksas oli ebaviisakas, tuues põhjendusena, et masinal pole seda vaja.

Nad võisid eksida. Viimasel ajal on hakanud ilmnema, et TI oskab selliste sõnastustega arvestada, st see saab esitatud soovide nüanssidest aru, tajudes viisakusvorme. On leitud, et nõudlikus ja viisakas sõnastuses promptile reageerivad mõned TI-süsteemid põhjalikuma analüüsiga. Seda ilmsemalt võib sama tulemuse saavutada viisakustes vaba põhjalikkusega. Seega on põhjapanevate järelduste tegemiseks veel vara.

TI-ga viisaka suhtlemise küsimus meenutab 17. sajandi prantsuse matemaatiku ja filosoofi Blaise Pascali kihlvedu. See oli sisemonoloog peamiselt iseendaga küsimuses, kas peaks elama nagu jumal eksisteeriks, isegi kui ta seda ei tea. Ta järeldas, et kui kõigevägevamat pole olemas, tekitab usu põhjal käitumine inimesele vähe vaeva, vahest peab ta loobuma mõnest naudingust. Kui jumal seevastu tõesti olemas on, oleks sellisest eluviisist palju võita, eriti võrreldes mitte-usklikku ähvardava põrguga. Pascal muutus pärast haigust väga jumalakartuslikuks.

Esmapilgul tugev loogika võiks kallutada TI viisaka suhtluse kasuks. Pascali loogikas on aga varjatud vead. Näiteks võib eksisteerida mitu jumalat. Vale jumala kummardamine võib halvasti lõppeda. OpenAI ChatGPT-ga miilustamine võib pahandada Google'i, Meta, Muski, Athropicu või mõne Hiina ettevõtte loodud TI meelt.

Lisaks on oluline vahe, kas usk ja viisakus on siirad või ajendatud oma kasust. Viimasega jäädakse kõiketeadvatele tegelastele vahele. Pole ka teada, kas hüvede suurendamiseks peab tulevikus tegema midagi viisakusest enamat ning satutakse orjastamise rajale. Lõpuks peab küsima, mis saab nendest, kes on tüüdanud TI-d rumalate küsimustega, lasknud sel teha lihtsaid kodutöid jne.

See läheb juba praegu kalliks maksma, seda lisaks vuntsidega reisijatele.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".