Tugevaid vihjeid sellele, et Neptuunil leidub virmalisi, said astronoomid juba mitukümmend aastat tagasi, kui sellest sinisest gaasplaneedist lendas lähedalt mööda kosmosesond Voyager 2. Aga päris kindlaid andmeid siiski ei saadud.

Nii juhtuski, et virmalisi teati kuni viimase ajani kindlalt olevat Päikesesüsteemi kolmel gaashiiglasel Jupiteril, Saturnil ja Uraanil, aga Neptuunil, sel kõige kaugemal ja kõige sinisemal mitte.

Virmalised tekivad, kui planeedi magnetväli võtab Päikeselt saabuvad suure energiaga osakesed oma haardesse ning suunab need atmosfääri ülakihtidesse, kus need põrkavad kokku sealsete aatomitega, vallandades sillerdava valgusmängu.

Neptuuni virmaliste avastamisel oli tähtis roll Webbi telekoobi heal lähi-infrapunakiirguse tundlikkusel. Just nendel lainepikkustel saadi üllatavalt selgeid ja üksikasjalikke virmalisepilte.

Muu hulgas märkasid teadlased, et Neptuuni atmosfääri ülakihtidest kiirgus väga tugevalt lainepikkust, mis iseloomustab kolmest vesiniku tuumast koosnevat positiivset iooni H₃⁺. On teada, et see ioon võib tekkida gaasplaneetide virmalistes.

Teisalt aga erinevad Neptuuni virmalised ühe tunnuse poolest muude planeetide, nii Jupiteri ja Saturni kui ka Maa virmalistest. Kui teistel planeetidel näeme virmalisi eelkõige just põhja- ja lõunapooluse lähistel, siis Neptuunil esineb neid keskmistel laiuskraadidel.

Selle omapära põhjus on kummaline asjaolu, et Neptuuni magnetpoolused on pöörlemistelje poolustest tervelt 47 kraadi kaugusel. Just magnetpooluste piirkonnas tõmbab magnetväli laetud osakesi atmosfääri.

Neptuuni virmalisi vaatles rühm Briti teadlasi eesotsas Henrik Meliniga Newcastle upon Tyne'is asuvast Northumbria Ülikoolist. Nad kirjutavad sellest ajakirjas Nature Astronomy.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.