Nii Vähi kui ka Meeri sõnul peaks arhitektuur olema pigem ilus, sest nii tekib mõnus linnaruum, millega inimesed saavad hästi suhestuda. "Funktsionaalsus on loomulikult ka oluline ning kõige parem on, kui ilu ja funktsionaalsus ühendatakse. Arvan, et funktsionaalsust saab tegelikult ilusti teha, aga selleks peab olema oskusi," ütles Vähi Vikerraadio saates "Teise mätta otsast".

Facebooki lehel Eesti arhitektuuri tutvustava Vähi hinnangul peavad inimesed üldiselt ilusaks vanemaid maju. Ta oletas, et inimestele seostuvad vanemad majad nende ilusa noorusajaga. "See võib olla inimese loomu loomulik osa, et ta väärtustab või idealiseerib seda, mis on varem olnud, samas püüdleb ta kogu aeg kuhugi edasi," arutles ta.

Meeri hinnangul on meeste ja naiste arhitektuurimaitse erinev. "Mulle tundub, et naised armastavad rohkem ümaraid vorme," märkis ta. Samuti jookseb tema sõnul veelahe arhitektide ja tavainimeste vahelt. Seda suhtumist näeb ta Tallinna 21. kooli õpetajana õpilaste pealt: "Mul on niisugune tunne, et arhitektuuri suundumusega inimesed, kes kavatsevad tulevikus arhitektideks hakata ning on seda teinud, eelistavad pigem seda, mis on lihtne selge, dekoorita ja funktsionalistlik. [...] Tavaline inimene eelistab õdusamat, pehmemat."

Vähi sõnul sõltub arhitektuurimaitse ka kultuuritaustast. Eestis kipuvad majad olema ajalooliselt lihtsamad, isegi kui need on ehitatud näiteks Euroopas tulnud juugendstiilis. "Kui panen mõne stiilse dekoreeritud maja pildi üles, siis see meeldib inimestele. Samas kuidagi kodusemalt tuntakse ennast lihtsate aga mitte liiga kandiliste majadega," võrdles fotograaf.

Plekk teeb odavaks

Milliseid maju peab Eesti avalikkus üksmeelselt koledaks? Mõlemad saatekülalised olid selles küsimuses ühel nõul. "Me ei ole mitte milleski kokku leppinud, aga see on püha tõde. Mul on pisikene perekond ning küsisin ka nende käest. Vastus on üks: Viru keskus," tõdes Tiina Meeri. Risto Vähi sõnul hakati Viru keskust kritiseerima juba enne ehitustööde algust. Meeri hinnangul on keskus arusaamatu vormiga ning kasutab palju plekki, torusid ja mitte midagi ütleva tooniga klaasi.

Teise koledaks peetud hoonena tõi Meeri esile Tallinna Metodisti kiriku Narva maanteel. Selle projekteerisid tema sõnul kaks väärikat arhitekti, Vilen Künnapu ja Ain Padrik, ent kiriku vormid on arusaamatud. "Sa võid olla korüfee, suur ja oluline inimene ning sa ei pea solvuma selle peale, aga lihtne inimene peab neid vormilahendusi erakordselt inetuks," märkis ta. Nõukogude ajal pidas ta Tallinna kõige näotumaks hooneks teenindusmaja, millest nüüd on saanud Tallinki hotell. "Seal olid ribikardinad ning kuna terve fassaad oli akende massiiv, siis ribikardinad olid kõik erineval viisil katki," meenutas ta.

Meeri hinnangul on maja materjalid puu ja kivi, aga mitte plekk. Tänapäevase valiku juures on tema sõnul ka kivi jäljendavad plaadid plekist etemad. "Plekkmajad võiksid olla angaarid, sadamaehitised, spordihooned või midagi, kus see on kuidagigi pidi põhjendatud. Plekki ei saa kuidagi õilsaks teha," ütles ta.

Meeri viimane halb plekielamus seostus Urmas Sõõrumaa arendusega Golden Gate, mille kuldset tooni nägi ta esmalt ajalehepildilt. "Kui juhtusin elus seda päriselt nägema, siis nägin, et see kuldne asi on plekk. Sellega seoses kukkus kokku kogu illusioon, et olin nõus seda asja imetlema ja kiitma," meenutas ta.

Vähi hinnangul teeb pleki kasutamine maja odavaks. "Minu jaoks teeb maja koledaks see, kui ta näeb odav välja. Eriti hull on, kui ta on sellises kohas, kus ei peaks odav olema," selgitas ta. Näiteks tööstushoone võib olla kiiresti ja odavalt ehitatud kuhugi linnasaginast eemale. "Kui ma peatänava ääres näen midagi odavat, siis mõtlen, et miks ometi?" sõnas ta.

Tindipott ja lahti unustatud sokisahtel

Milliseid maju Eesti inimesed hindavad? "Arvan, et Eesti rahvas armastab kvaliteetset arhitektuuri," märkis Risto Vähi. Isegi n-ö kastmaja võib tema sõnul olla inimestele meelepärane, kui see on ehitatud kvaliteetselt ning inimmõõtmeliste vormidega.

Tiina Meeri tõi Eestis ilusaks peetud majade seas välja riigikogu hoone, mille kujundasid 1920ndate alguses Eugen Habermann ja Herbert Johanson. "Seal on Saksa ekspressionismi mõjutusi ja tavalist traditsionalismi. Ei ole harjunud kuulma, et keegi võtaks sõna ja ütleks midagi halba," tõdes ta. Samuti hinnatakse Meeri hinnangul kõrgelt 1913. aastal valminud Estonia teatrit, mille projekteerisid Soome arhitektid Armas Lindgren ja Wivi Lönn.

Elumajadele antud hinnang sõltub Meeri sõnul aga sellest, kas inimene otsib kaasaega või minevikku. "Enamik inimesi tahavad elada Eesti Wabariigi aegsetes majades, kus on terrasiitkrohv, sest see on soliidne," ütles ta.

Tavaline inimene hindab tema sõnul siiski maja juures dekoori. Seda on näha ka siis, kui ta tutvustab õpilastele Hipodroomi lähistele jäävat Vaarika-Maasika asundust kui omaaegset esimest funktsionalismi pääsukest. "Vabandan ette-taha ning rõhutan, et mis siis, et see, mida te praegu slaidil näete, on suhteliselt tagasihoidlik. Jätke meelde, et need on ühed Eesti arhitektuuri olulisimad asjad, sellepärast, et nad kunagi tekkisid ning olid uue ajastu kajastused," kirjeldas ta.

Mõne hoone maine on ajas muutunud. Vähi sõnul muutub majade maine reeglina vihatust hinnatuks, vastupidiseid näited talle ei meenu. "Olen vaadanud, et peab umbes minema 50 aastat mööda, siis hakatakse hindama seda, mida varem ei hinnatud," ütles ta.

Oma fotolehel näeb ta, kuidas teatud Nõukogude-aegsed paneelmajad tekitavad inimestes nostalgiat, teatud tüüpprojektid ei meeldi inimestele aga tänini. "Kas nüüd kõik need, kes seda imetlevad, lähevad sinna elama? See on erinev. Paljud neist inimestest eelistavad elada kusagil teises majas, aga neile meeldib paneelmaja väljast vaadata," sedastas ta.

Meeri sõnul on ajas muutunud näiteks Aleksander Nevski katedraali, Urla maja ehk n-ö Laste Maailma maja, aga ka Tallinna kunstihoone maine. Nevski katedraali asemele kavandati enne Teist maailmasõda Vabadussõja monumenti. Urla maja nimetati selle esileulatuva teise korruse tõttu kummutiks, mille sokisahtel on lahti unustatud. Tänapäeval imetletud kunstihoone kõrgus aga algul üksinda keset heinaturuna toimivat Vabaduse väljakut. "Kuna ta oli nii kandiline ning nii vara 1920ndatel tehtud, siis seda nimetati tindipotiks ja suureks arusaamatuseks," osutas Meeri.

Tallinn on kaootiline

Tänapäeval kerkib Tallinnas vanemate majade vahele uusarendusi. Risto Vähi hinnangul muudab see linnaruumi liiga kaootiliseks. "Tallinna kohta öeldakse, et ta on katkestuste linn. Siin on kõik ideed pooleli jäänud," märkis ta. Fotograafil on kahju, et ajaloolistest katkestustest tingitud kaootilisust taastoodetakse. Mõnel pool lammutatakse terviklikust keskkonnast maja ära, et ehitada samale kohale midagi uut ja tervikuga sobimatut. "Teises kohas on jällegi linn juba uueks arenenud, aga siis on seal üks vana hammas alles jäänud," kõrvutas Vähi.

Tiina Meeri sõnul on miljööväärtuslikkuse pooldajad ja uuendusmeelsed avangardistid alati linnaruumi üle vaielnud. Tema sõnul on kolm võimalust, kuidas linna tihendades toimida.

Esiteks võib hoida piirkonna ajaloolist joont, teiseks ehitada midagi uut. Kolmandat võimalust on palju kasutatud Saksamaa linnades. "Kui sul on väärtuslik arhitektuur suuresti ära pommitatud, siis tehakse sinna vahele majad, mida mina nimetan koerakuutideks. See tähendab, et ta on hästi lakoonilise vormiga, lihtne ega tõmba tähelepanu," seletas ta.

Kõik linnaruumi kontrastid vajavad Meeri sõnul harjumiseks aega, ent liigset linna täisehitamist ta ei poolda. "Näiteks kui meil on Pirita tee ja purjespordikeskus, siis seal on linnapoolne kolmnurk täis ehitatud uusi maju. Ei olnud põhjust sinna neid ehitada, aga selge see, et maa maksab," arutles ta. Vähi hinnangul tuleks vältida pigem olukorda, kus majad enam üksteisega kokku ei sobi. "Võib ehitada täis, kui see sinna sobib, aga siis võiks seda ehitada stiilselt või nii, et see haakub kuidagi ümbritsevaga," ütles ta.