Maaülikooli metsandusteadlane Paavo Kaimre ning tema kolleegid võrdlesid ühtlase ja ebaühtlase vanusega metsa majandamise tasuvust, kasutades hiljuti valikraiet läbinud katsepuistut. "Tahtsime aru saada, kuidas hinnata valikraie kui püsimetsa majandamisviisi majandustulemust. Seejärel tahtsime seda võrrelda traditsioonilise lageraiepõhise majandamisega," kirjeldas Kaimre.

Valikraie on raieviis, millega tagatakse erivanuselise metsa areng. Raiutakse üksikuid puid või väikehäile, püüdes niimoodi soodustada metsa looduslikku uuenemist. See vastandub lageraiele, mille korral eraldatakse piiritletud alalt enamus puid, mistõttu jääb maha kännuline raiesmik.

Kaimre sõnul tehti Eestis 1990ndatel valikraiet küllaltki suures mahus. Kuna aga valikraiet kuritarvitati laialdaselt ning tulemused ei rahuldanud metsamajanduse eksperte, piirati regulatsioonidega praeguse sajandi alguses valikraide kasutamisvõimalusi.

"Praegune seadus võimaldab valikraiet teha siis, kui puistu on juba nii vana, et seal võib ka lageraiet teha. Sellisel juhul tekib metsaomanikul küsimus, et kas teha valikraiet või lageraiet? Metsaomaniku jaoks pole valikraie atraktiivne alternatiiv, kui tal on võimalik samal ajal teha lageraie ning saada rohkem tulu. Selline olukord ei toeta püsimetsa majandamise laiemat levikut," märkis metsandusprofessor.

Uuringust järeldub, et üks lahendus võiks olla püsimetsa majandamise lubamine juba keskealistes puistutes. See tähendaks, et valikraiega saab alustada varem kui lageraiega. See vähendaks tuuleheitmise riski ning parandaks püsimetsanduse majanduslikku tasuvust.

Oma töös võrdlesid teadlased puistu majandamise viit erinevat stsenaariumi: 11-aastase intervalliga tehtavad valikraied, pidevalt 72 aasta järel korduvad lageraied ning olemasoleva puistu lageraie nii järgeva metsakultiveerimisega kui ka looduslikule uuenemisele jätmisega. Kuna empiirilisi andmeid pole, pidid uuringu autorid alternatiivide võrdlemisel kasutama puistu arengut kirjeldavaid mudeleid.

"Hoolimata pikaajalisest tõusude ja mõõnadega kulgenud püsimetsa majandamise praktikast Eestis, pole meil selle kohta ökonoomilise analüüsi tulemusi. Metsamajanduse ökonoomilisel hindamisel on oluline pikaajaliste andmete olemasolu. Püsimetsa kohta neid paraku napib. Valikraie pole olnud prioriteetne ei praktikas ega uurimistöö objektina," nentis professor.

"Seepärast alustasime oma tööd valikraie majanduslikuks hindamiseks sobiva kriteeriumi ja hindamismetoodika selgitamisest teaduskirjanduse põhjal, et seejärel testida metoodikat oma andmetega," lisas ta.

Keeruline on muuta valikraieid lageraiest tulusamaks

Kaimre tõi välja, et Eestis toimuv arutelu püsimetsa majandamisele üleminekust tuleneb mitte rahalistest kaalutlustest, vaid keskkonnahoiust ning avalikkuse nõudlusest praegusest erineva metsa majandamise järele. "Paar aastat tagasi tehti küsitlus, kus 77 protsenti küsitletutest vastas, et püsimetsandust tuleks arendada. Inimesed lihtsalt ei soovi lageraie alasid näha," nentis metsandusteadlane.

Üleminekut toetaks Kaimre sõnul see, kui püsimetsanduse majanduslik tulemus pakuks metsaomanikule rohkem rahulolu. "Pikas perspektiivis on võtmetähtsusega metsa pideva uuenemise edukus. Senine praktika näitab, et edulugusid on paraku vähe. Puudevahelise valgus- ja juurkonkurentsi tõttu on uuenemine võrreldes lageraiega vähem edukas," nentis ta.

Eesti tingimustes näitab ajalugu Kaimre sõnul seda, et majanduslikus mõttes annab lageraie parema tulemuse. Näiteks Kesk-Euroopas uuenevad metsad teistsuguste looduslike tingimuste tõttu kiiremini. Eestis ei soosi püsimetsanduse arendamist just looduslikud metsakasvutingimused.

"Kogemus näitab, et oleme proovinud ja proovinud, aga puuduseks on uuenemine. Meil lihtsalt ei tule valikraiete puhul seda uuendust sellises mahus, nagu sooviksime saada. Suuremad puud võtavad toitained ära ning väiksematele jääb liiga vähe valgust ja toitu," selgitas professor.

"Selliste puude kasv on tükkmaad aeglasem, kui lagedal kasvavatel noortel puutaimedel. Metsakasvuga tegelevad kolleegid on öelnud, et püsimetsanduses kaotatakse kasvutempos ligikaudu 10–20 aastat. Puistu uueneb aeglasemalt, tootlikus sedapidi väheneb ning puitu saab vähem kui intensiivsema lageraie puhul. Samas lageraied uuenevad meil looduslikult päris kenasti," võttis Paavo Kaimre kokku.