Supernoova kiirgus kujundas Aafrika viiruste evolutsiooni
Ida-Aafrika riftivööndis, joonel, mida mööda must manner aegamööda lõhki käriseb, asub kõrgete mägede vahel sügav Tanganjika järv. Järves elab loomulikult ka kalu ning neid kimbutavad paraku ka viirused.
Umbes kaks-kolm miljonit aastat tagasi kasvas järsult Tanganjika järves elavaid kalu nakatavate viiruste liigiline arvukus.
Ameerika teadlaste äsja avaldatud väitel võis Tanganjika viiruseplahvatuse valla päästa mitme valgusaasta kaugusel supernoovana plahvatanud täht.
Caitlyn Nojiri ja ta kolleegid Santa Cruzi California Ülikoolist kirjutavad ajakirjas The Astrophysical Journal Letters, et täheplahvatuse tagajärjel jõudis maakerani võimas kiirguspahvak, mis oli hoolimata pika tee läbimisest, siia jõudes sedavõrd võimas, et võis muundada ka viiruste geenikoodi.
Just see muundustelaine võis kaasa tuua viiruste liigirikkuse suurenemise.
Teadlased alustasid uuringut merepõhjast, kus leidub täheplahvatustest pärinevaid radioaktiivseid raua-aatomeid. Nad sedastasid, et suur hulk nendest aatomitest on tekkinud täheplahvatuses umbes kahe ja poole miljoni aasta eest. Arvutimudel näitas, et raua-aatomid jõudsid Maale umbes sada tuhat aastat pärast täheplahvatust.
Nojiri ja ta kaaslaste kätte sattus ka üks varem avaldatud uuring, mis käsitles Aafrika riftivööndi järvede viiruste liigirikkust. Selles oli kirjas, et umbes samal ajal, kui radioaktiivsed raua-aatomid Maale jõudsid, suurenes järsult Tanganjika viiruste mitmekesisus.
Teadlastel tekkis mõte, et kaks nähtust võivad omavahel sisuliselt seotud olla kui vaid puhtalt ajalise kokkusattumise kaudu.
Seda, et kosmiline kiirgus võib DNA-d kahjustada ning geeniinfo muundumist põhjustada, on teatud ennegi. Nüüd on aga teada üks niisuguse nähtuse võimalik ajalooline juhtum. Maakera pikas ajaloos on selliseid juhtumeid olnud arvatavasti mitmeid.
