Suri akadeemik Jüri Martin

Teisipäeval suri 84-aastaselt akadeemik Jüri Martin, kes keskendus oma teadustöös taimeökoloogiale, uurides eeskätt õhu kaudu levivate saasteainete mõju taimestikule.
Martin sündis 29. septembril 1940. aastal Tallinnas näitlejate perekonnas. Ta lõpetas 1959. aastal Tallinna 21. keskkooli ning 1964. aastal Tartu ülikooli matemaatika-loodusteaduskonna bioloogia erialal. Sellele järgnes aspirantuur NSVLi teaduste akadeemia Uurali filiaali taime- ja loomaökoloogia instituudi juures.
1968. aastal kaitses ta bioloogiakandidaadi väitekirja teemal "Samblikusünuuside dünaamika Polaar-Uurali jääliustike moreenidel" ja 1988. aastal bioloogiadoktori väitekirja teemal "Samblikusünuuside biokeemiline roll ekstremaalsetes keskkonnatingimustes".
1969. aastal asus Jüri Martin tööle Tallinna botaanikaaias. Samblike kõrval hakkas ta seal uurima ka poolkultuurtaimestikku. Botaanikaaias töötas ta vanemteadurina, teadussekretärina, teadusdirektorina, direktorina (1978–1988) ja bioindikatsiooni laoboratooriumi juhatajana. Aastatel 1991–1994 oli ta rahvusvahelise taime- ja saasteuuringute laboratooriumi direktor ning aastatel 1994–2000 rahvusvahelise keskkonnabioloogia keskuse direktor. 1997. aastast oli ta Euroakadeemia rektor kuni selle sulgemiseni 2020. aastal.
Eesti teaduste akadeemia liikmeks valiti Jüri Martin 1990. aastal ökoloogia alal.
Jüri Martini teadustöö põhisuunad olid üldine ökoloogia, biosüstemaatika ja -füsioloogia, lihhenoloogia ja bioindikatsioon, taimeökoloogia, biogeokeemia, keskkonna- ja looduskaitse. Muu hulgas uuris ta samblike sünuuside dünaamikat polaaraladel, ökosüsteemide taluvusvõimet inimtegevusele, maastikke ja mikrokliimat.
Martini keskseks uurimissuunaks sai õhu kaudu levivate saasteainete mõju taimestikule, eriti biokeemiline monitoring – väävli, raskemetallide ja radionukliidide bioakumulatsioon Eestis, Arktikas, Uurali tööstuspiirkondades, Euraasia vulkaaniliselt aktiivsetel aladel ning USA rahvusparkides.
Teadusliku uurimistöö huvides, kuid ka rännukirest nakatununa on Jüri Martin osalenud kümnetel ekspeditsioonidel Kaukasuses, Polaar-Uuralis, Lääne- ja Lõuna-Siberis, Kaug-Idas, Antarktikas, Alaskal, Koola poolsaarel, Kreekas, Keenias, Seišellidel, Madagaskaril, Indias ja USA-s
Jüri Martin oli rahvusvahelise lihhenoloogia assotsiatsiooni, Euroopa rektorite klubi juhatuse (alates 2010. aastast) ja mitmete ajakirjade toimetuskolleegiumite liige. Tema juhendamisel kaitsti kümmekond kandidaadi- ja doktoriväitekirja.
Jüri Martinit autasustati Karl Ernst von Baeri medaliga (1986), UNESCO programmi "Inimene ja biosfäär" (MAB) medaliga (1988), Suure looduskaitse märgiga (1990), H. Fordi Euroopa looduskaitse preemiaga (1998), Sokratese rahvusvahelise auhinnaga (2005), kuninganna Victoria medaliga (2009) ning Leibnizi medaliga (2012).