Mõne aja eest tehti kaelkirjakute mitokondri- ja tuuma-DNA analüüsi, aga sinna juurde arvestati ka nende keha katvad laigud. Leiti, et neid pikakaelalisi ja -jalalisi Aafrika loomi elab tänapäeval tervelt neli liiki.

Nüüd on rühm teadlasi, tänu kaelkirjakukolju kuju uurimisele, saanud tugevat kinnitust nelja liigi kohta.

Nikolaos Kargopoulos Lõuna-Aafrikast Kaplinna Ülikoolist ja ta kolleegid mõõdistasid 515 kaelkirjakukolju suurust ja kuju ning kõrvutasid neid omavahel. Koljusid said nad nii muuseumidest, topisetegijate käest kui ka otse loodusest.

Käsiskanneriga lõid nad koljude digitaalsed mudelid, mida nad analüüsisid uudsete ja keerukate meetoditega.

Statistiliselt olulisi erinevusi leiti kõigi nelja kaelkirjakuliigi vahel – põhjakaelkirjaku, võrkkaelkirjaku, masai kaelkirjaku ja lõunakaelkirjaku. Erinevusi esines eelkõige sarvedes, koljuharjas ja suulaes.

Alamliikide vahel olid erinevused väiksemad, ehkki näiteks masai kaelkirjaku alamliikide vahel olid need kohati päris märgatavad.

Kargopoulos ja kaasautorid kirjutavad ajakirjas Plos One, et kaelkirjakuliikidel aitab kõige paremini vahet teha sarvede ehitus.

Põhjakaelkirjakul näiteks on keskmised sarved pikad ja teravatipulised, lõunakaelkirjakul on aga lühemad sarved või hoopis puuduvad.

Asjaolul, et kaelkirjakuid on neli liiki, mitte üks, on järelmeid nende kaitse korraldamisele: vältida tuleks eri liikide asustamist teineteise asualadele ja omavahelist segunemist. Praegu käsitlevad loodushoiuasutused kaelkirjakuid veel enamasti ühe liigina.

Veel nelikümmend aastat tagasi elas vabas looduses üle 150 000 kaelkirjaku, värskemate hinnangute järgi on neid alla 100 000 isendi. Arvukus on langenud peamiselt elupaigakao ja küttimise tagajärjel.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.