Väiksena tahtis Margit Juurikas saada advokaadiks, sest selle ameti esindajad tundusid tähtsad, targad ja õiglust taga ajavad. Keskkooli lõpuks oli see huvi lahtunud ja pärast lõpetamist astus ta 1992. aastal Eesti Humanitaarinstituuti (EHI) mõttega õppida itaalia keelt.

Eesti esimeses ja 2005. aastal Tallinna Ülikooliga liitunud eraülikoolis tol aastal aga itaalia keele rühma ei avatud, vaid tudeerida sai hoopis sanskriti keelt, millest Juurikas polnud varem kuulnudki. Sõbrannaga koos asusid nad seda õppima. Tagantjärele arvab Juurikas nüüd, et sanskriti õpe sütitas huvi ka idamaade ja budismi vastu. Kui esimene õppeaasta hakkas läbi saama, soovitati koolist hakata kevadel järgmisest semestrist õppima jaapani keelt algajatele.

Juurikas ei otsustanud kohe, vaid võttis mõtlemiseks terve suve. Lõpuks otsustaski ta jaapani keele kasuks ja vahetas sügisel eriala. Tema sõnul oli keeleõpe toona keeruline, sest püsivat õpetajat polnud. "Kord oli õpetaja, kord ei olnud, siis õppisime, unustasime, õppisime, unustasime ja nii edasi," kirjeldas Juurikas. 

Lisaks jaapani keelele õppis ta teisigi keeli, nagu tiibeti keelt ja klassikalist hiina keelt. Praeguseks ei mäleta ta neist kuigi palju, kuid hiina keele märkide mõistmisega saaks ta ilmselt ka praegu hakkama. Ühel hetkel tehti koolis ettepanek õppida ladina keelt. "Siis ütlesin nipsakalt neile, et oota, mis mõttes, ma ei pea isegi tähestikku õppima, nalja teete või, liiga lihtne," sõnas ta. 

Õppimine viis Jaapanisse 

Magistrisse minek tuli loomulikult: selleks astus ta Eestis ülikooli, kandideeris edukalt Jaapani haridusministeeriumi stipendiumile ning astus Tôkyô Gakushûin ülikooli jaapani keele ja kultuuri kateedrisse. Jaapanis õppides, leidis Margit Juurikas ka oma kutsumuse: jaapani teatri.

EHI ajal rääkis õppejõud Rein Raud nooteatrist ehk nō-teatrist kui kirjandusest, sest tekstid on kirjanduslikud ning nō-näitlejatele on tehtud eraldi traktaadid. Nooteater ehk nō-teater on Jaapani teatri liik, mida peavad kultuuriuurijad üheks vanemaks kutselise teatri ilminguks.

"Mulle öeldi, et seda väga vaatamas ei käida ja kui käiakse, siis ega sellest aru ei saada," selgitas ta. Selline antireklaam tekitas Juurikas hoopis huvi ja austust. "Sa näed laval midagi, mida on juba vähemalt kuus ja pool sajandit näidatud". Kui ta lõpuks nō-teatrit vaatama jõudis, sai ta vau-efekti osaliseks. Võrreldes varasemate laval nähtud žanritega oli tegu täiesti teistsuguse kogemusega.

"Kui Jaapanist tagasi tulin, oli viis pluss aastat sedasi, kus ma ülikoolis ainult õpetasin, ise ei õppinud. Ühel hetkel tuli Tallinna Ülikoolil nõue, et kõik lektorid peavad olema doktorikraadiga. Kuna mul seda polnud, mõtlesin, et hea küll, eks astun doktoriõppesse. Aega võttis natuke, aga nüüd on kraad tehtud, aga nüüd pole vaja enam ülikooli minna," kirjeldas Juurikas ülikooli rahanappust.

Oma doktoritöös kõrvutas Juurikas jaapani klassikalise teatri ja koomilise kyōgen'i teoreetilisi traktaate näitleja aspektist. Täpsemalt uuris näitleja keha ja meele suhet ning proovis tõestada, et üks kunstivorm pole teisest parem või halvem, kuigi enamasti väärtustatakse rohkem draamat. 

Alates sellest sügisest Juurikas enam ülikoolis ei õpeta, vaid töötab vastutava toimetajana kirjastuses. Seal on tema ülesanne panna punkte ja komasid ning teha kvaliteedikontrolli. Sellega kaasnev neljapäevane töönädal on tema jaoks väga nauditav, sest jätab kolm päeva nädalas iseendaga tegelemiseks. Kui vaja, tõlgib ta tellimusi saades mõnda teost oma vabadel päevadel.

Muu hulgas on ta jaapani keelest eesti keelde tõlkinud mitmeid teoseid nii Hiro Akinawa, Keigo Higashino kui ka Haruki Murakami sulest. "Kui tõlkimiseks läheb, ei taha ma lõppu ära vaadata. Hakkan algusest pihta. Esimesed peatükid on hästi rasked, sest ma ei saa kohe aru, milline on autori stiil. Tunnetus võib tulla esimeses peatükis, aga enamasti juhtub see hiljem. Tõlgin lõpuni ära ning siis hakkan uuesti üle vaatama, mis kirja sai – kas alguse rütm on sama, mis lõpuks tuleb," kirjeldas Juurikas tõlkimise protsessi.

Praegu on tal käsil üks enam kui saja aasta vanune tekst, mis nõuab tihedat kontrolli, sest autori stiilis on alati midagi uut ja avastusväärset.

Kui ülikooli ajal pidi raamatuid pidevalt lugema, siis ülikoolist lahkumise järel on jaapanikeelsed raamatud ootel. Juurika käte vahelt leiab rohkem eestikeelset kirjandust. Tema lemmikute hulka kuulub Loomingu Raamatukogu sari ja LR kuldsari.

"Kui mul on väga palju vaba aega, siis loen hea meelega mõnda krimkat. Mida ma ei loe, on ilmselt sopakad või nõid Nastja kogumikud. Need mind ei köida, aga ma üritan ikkagi väärtkirjandust lugeda," sõnas ta. Tööga seotult loeb ta ka August Gailitit ja "Kalevipoega".

Jaapani teatriekspert Eesti teatris

Kui tööpäev läbi saab, hüppab Juurikas kodust läbi ja seab seejärel õige tihti sammud mõnda Tallinna teatrisse. Eestis vaatab ta saalis ringi siiski pigem tavakülastaja kui jaapani teatri eksperdi pilguga. Tema jaoks on teater hetke kunst, mis on püsimatu, sest iga õhtu on erinev. Eriti hoolega jälgib ta näitlejatööd ja ootab, et teda kaasa tõmmatakse.

Eesti ja Jaapani teatrite vahel on Juurikase sõnul keeruline paralleele tõmmata, sest praktikad on niivõrd erinevad. Eestlased on tema sõnul palju suurem teatrirahvas kui jaapanlased ning saali jõuab tunduvalt suurem osa elanikkonnast.

Juurikase sõnul võiks eesti näitleja õppida Jaapani ametivendadelt muuhulgas töödistsipliini, järjepidevust ja enesekontrolli. Tööl ja arengul on Jaapani teatris teine mõõde kui Eestis. "Eestis noor inimene astub lavakasse, õpib seal neli aastat ja siis on näitleja valmis. Tundub absurdne, mõeldes sellele, et Jaapanis nukuteatri näitleja tegutseb 30 aastat selleks, et ühel hetkel saaks lõpuks nuku pead hoida," võrdles ta.

Kultuurisoovitused

Margit Juurikase silmad löövad koheselt särama, kui küsida temalt kultuurisoovitusi. Teatrisõpradele soovitab ta sel sügisel alustanud Akadeemilise Teatri avalavastust Kōki Mitani "Naeruakadeemia", milles mängivad Ivo Uukkivi ja Martin Kõiv. Ta kirjeldab seda lõbusa vägikaikaveona tsensori ja komöödiakirjaniku vahel 1940. aastate Jaapanis. Selle lavastusega on Juurikas ise ka seotud, sest näidendi tõlkis ta aastate eest ise. Tüki lavastas esmakordselt 2017. aastal eesti keeles Aare Toikka Vanemuises. 

Neile, kes tahaksid varba jaapani klassikalise kirjanduse merre kasta, soovitab Juurikas Loomingu Raamatukogu kuldsarjas ilmunud õpetaja Kenkō (u 1283–1350) kogumikku "Jõudeaja võrsed". See koondab endas arutlusi, mõistulugusid, loodusvaatlusi, aga ka lihtsalt tarkuseterasid. Tõlkija Rein Raud lisas väljaandesse uusi tõlkeid ja uue avasõna. 

Artikkel valmis Tartu Ülikooli õppeaines "Publitsistika praktika".