Nüüd on Ameerika ja Hiina teadlased paremini aimu saanud, mida Longipteryx nende hammastega näris.

Jingmai O'Connor Chicagost Fieldi loodusmuuseumist ja ta kolleegid on uurinud kahte Longipteryx'i fossiili, mille kõhus leidus iidse puu küljes kasvanud puuvilja seemnete kivistisi. O'Connor pani linnufossiilide erilisust tähele, kui tutvus Hiinas Tianyu loodusmuuseumi kogudega.

Nüüd kirjutavad O'Connor ja kaasautorid avastusest ajakirjas Current Biology.

Puu, mille seemneid linnud olid söönud, ei olnud päris õige puuviljapuu, sest need alles hakkasid koos muude õistaimedega välja kujunema. Tegu oli hoopis pigem tänaste okaspuude ja hõlmikpuu sugulasega, mille seemneid ümbritsesid lihtsalt paksenenud lehed.

Varem on oletatud, et Longipteryx toitus peamiselt kalast, viimasel ajal on välja käidud ka idee ta putuktoidulisusest.

Kuid arvata võib, et puuvilju ei söönud Longipteryx aasta läbi, sest ta elas parasvöötmes, kus sellist toitu sai ainult hooajal.

Longipteryx oli umbes haraka suurune lind, kuid ta hambad olid kaetud sama paksu emailikihiga kui hiiglaslikel röövsaurustel; hambaemail on üks tugevamaid eluslooduslikke materjale üldse.

Avastus, et Longipteryx toitus puuviljadest, on paleontoloogidele õpetlik, sest osutab, et looma selgeimaltki väljendunud kehaliste iseärasuste põhjal ei ole võimalik saada täielikku teadmist selle kohta, mida ta sõi või kuidas käitus.

Teadlased oletavad, et Longipteryx'id võisid oma tugevaid hambaid kasutada relvana omavahelises võitluses, nii nagu tänapäeva koolibrid kasutavad oma noka otsas asetsevaid sarvainest sakke, mis küll otseselt hambad ei ole.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.