Töntsakas lülijalgne viskab hoogsaid tagurpidisaltosid
Hooghännalised on klass väikesi lülijalgseid, kes näevad natuke välja nagu putukad, kuigi viimasel ajal neid enam putukateks ei klassifitseerita. Neil on kõhu all sabataoline jätke, mida tõukevedruna kasutades nad hoogsalt edasi hüplevad.
Nüüd selgub, et mõni hooghännaline on tõeline hüppeakrobaat. Ameerika teadlased on filminud liiki Dicyrtomina minuta kuuluvate hooghännaliste imepäraselt oskuslikke hüppeid ja analüüsinud videot kaaderhaaval.
Need pisikesed, ühe kuni kahe millimeetri pikkused loomad on töntsaka kehaga, peaaegu nagu pallid kui ainult natuke liialdada. Seda imetlusväärsemad on nende akrobaatilised võimed: nad viskavad tagurpidi tirelit, pööreldes kiirusega 368 pööret sekundis. Nii kiiresti ei ole varem pöörlemas nähtud mitte ühtegi looma.
Päris tervet sekundit nende hüpe siiski ei kesta, vaid keskmiselt umbes 160 millisekundit: pilgutad korraks silmi ja kogu hüpe jääbki märkamata. Selle ajaga liiguvad loomakesed 60 kuni 80 korda oma kehapikkusest pikema vahemaa tahapoole või küljepeale.
Niisugune vilgas manööver tuleb neile kasuks, kui on vaja röövlooma eest põgeneda. Hooghännalistel ei ole astelt, millega vaenlast torgata ja mürgitada ega tugevaid lõugu, millega vastast hammustada. Kiire ja osav tagurpidi-mitmiksalto on aga tõhus ellujäämisvõte.
Adrian Smith Raleigh's asuvast Põhja-Carolina Osariigiülikoolist ja Jacob Harrison Atlantas asuvast Georgia Tehnikainstituudist kirjutavad oma videovaatlustest ajakirjas Integrative Organismal Biology.
Hooghännalisi elab üle kogu maailma, Arktikast ekvaatori ja Antarktikani, Eestis muidugi ka.
Entomoloog Adrian Smith hakkas hooghännaliste ja nende hüpete vastu lähemalt huvi tundma kui märkas neid oma aias leheprügis askeldamas. Huvist võrsus teadustöö, milles Smith ja kolleeg Harrison võtsid hooghännaliste hüppeid ülikiirvideosse, ajalise eristusega üle 40 000 kaadri sekundis.
Loomakeste üsna juhuslikku suunda ja kaugusse kulgevaid hüppeid oli filmida päris keerukas. Mõned katseloomad oskasid hüpata nii kavalalt, et läksidki kaduma.
Asjaolu, et hooghännaliste osavaid kiirhüppeid on saanud üksikasjalikumalt uurima hakata alles ülimoodsate ülikiirkaamerate kasutusele võtuga, sest muul moel on nad jäänud inimmeeltele hoomamatuks, on pannud uuringu autorid tõdema, et hooghännaliste subjektiivne maailmakogemus peab samuti olema midagi inimese omaga üsna võrreldamatut.
Vaata hooghännaliste hüppeid videost, kus uuringu autor Adrian Smith annab ka ingliskeelset taustainfot. Allikas: Ant Lab
