Eraettevõte SpaceX katsetas suurimat ja võimsaimat inimeste ehitatud raketti Starship möödunud aasta 18. novembril. Parimal juhul oleks pidanud selle esimene aste hiljem kontrollitult maanduma Mehhiko lahes. Katse oleks ettevõtte hinnangul andnud kinnitust, et taaskasutada saab isegi suuri rakette, vahendab NatureNews.

Reaalsuses läks aga teisiti – esimene aste plahvatas peagi pärast teisest astmest eraldumist 90 kilomeetri kõrgusel. Teine aste hävines enesehävitussüsteemi mõjul 150 kilomeetri kõrgusel.

Irkutskis elavat päikese- ja maafüüsika atmosfäärifüüsikut Juri Jasjukevitšit hakkas kolleegidega huvitama, millise jälje jättis see planeedi ionosfäärile. Atmosfääri ülakiht laiub 50–1000 kilomeetri kõrgusel ja koosneb lisaks neutraalsetele aatomitele päikesetuule mõjul tekkivatest laetud osakestest. Viimaste osakaal sõltub muu hulgas täpsest kõrgusest ja kosmoseilmast. Samas mõjutab laetud osakeste hulk otseselt seda, kui kaugele ja kui kiiresti levivad raadiolained.

Eelnevates uuringutes on leitud, et laetud osakeste osakaalu võivad vähendada lisaks kosmilisemat sorti nähtustele ka näiteks maavärinad ja tuumapommikatsetused. Nende mõjul moodustavad elektronid ja ioonid uuesti neutraalseid molekule. Jasjukevitši töörühm leidis Põhja-Ameerikas ja Kariibi mere piirkonnas asuva enam kui 2500 vaatlusjaama andmete põhjal, et midagi taolist juhtus ka möödunud aasta novembris.

Ionosfääri tekkis ligi tunniks ajaks neutraalsetest osakestest koosnev auk, mis ulatus Yucatáni poolsaarest USA kaguosani. Töörühma sõnul mängisid selle moodustumises võtmerolli eeskätt plahvatusel vallandunud lööklained. Samas on varem leitud, et väiksemaid neutraalseid piirkondi tekib ka pelgalt raketikütuse põlemisele järgnevate keemiliste reaktsioonide mõjul.

Starshipi plahvatuse mõjul tekkinud auk oli teadlaste sõnul võrreldav 2013. aastal Venemaal Tšeljabinski linna kohal plahvatanud viimase 100 aasta suurim meteoori plahvatusel tekkinud auguga. Samas jäi see alla 2022. aastal Tonga vulkaanipurske mõjul ülaatmosfääril tekkinud muutustele.

Jasjukevitš nendib kolleegidega, et raketistartide sagenedes võib näha sagedamini ka taolisi häiritusi. Need omakorda võivad mõjutada lisaks satelliitnavigatsioonile ka kaugsidet ja raadioastronoomiat.

Uuring ilmus ajakirjas Geophysical Research Letters.