Tiivalöögi kiirus tuleneb lihtsast valemist
Lendavaid olendeid on ilmas igasuguseid. On linde, putukaid, nahkhiiri ja lendoravaid. On suuri ja väikesi lendajaid, suuretiivalisi ja väikesetiivalisi.
Mõned neist laperdavad tiibu üle saja korra sekundis, teised lehvitavad vaid paar-kolm korda. Pilt on mitmekesine, kirju ja virvendav.
Nüüd on Taani teadlased lõpuks leidnud lihtsa valemi, mis näitab päris täpselt ära, millise kehamassi ja millise tiivapindalaga lendloomad kui kiiresti tiibu lehvitavad.
Jens Højgaard Jensen ja ta kolleegid Roskilde Ülikoolist kirjutavad ajakirjas Plos One, et tiivalöökide sagedus on võrdeline ruutjuurega looma kehamassist ja pöördvõrdeline looma tiibade pindalaga (√m/S).
Nad kontrollisid seda valemit kättesaadavate andmete peal lindude, putukate ja lendimetajate kehamassi, tiivapindala ja löögisageduse kohta ning leidsid vastavuse hea olevat.
Valem kehtis isegi vaalade kohta, kui sellesse võeti nende uimede pindala ja löögisagedus.
Nii et kuigi lendavate ja lehvitavate olendite mitmekesisus on meeletu, leidub kogu ses virvarris ka üks püsikindel seos, mis pildi stabiliseerib ja tervikuks ühendab. Sedavõrd lihtsa seose niivõrd üleüldine kehtivus üllatas teadlaste tunnistust mööda neid endidki.
Jensen ja kaasautorid tõdevad, et vaalade ja näiteks ka vee all tiibu liigutavate pingviinide kohta oli varem avaldatud kirjandusest keeruline andmeid leida, neid tuli kohati paljudest infokillukestest kokku sobitada.
Samuti tõdevad teadlased, et nende valem ei kehtiks tõenäoliselt enam vaid teoreetiliselt eksisteerivate, seni veel avastamata äärmiselt väikeste lendavate olendite kohta, sest väga väikeses mõõtkavas on aerodünaamika natuke teistsugune kui tavamõõtmeis.
Seega, kui tulevikus tahetakse ehitada lendavaid nanoroboteid, siis neile tuleks küllap leida oma tiivavõngutusvõrrandid.