Koolis on õpetatud, et kõigil organellidel on ümber membraan, nii nagu kogu rakul tervikunagi. Kuid alles üsna hiljuti on teadlased avastanud, et mõnedes loomarakkudes on ka niisuguseid organelle, millel membraani ümber ei olegi.

Need organellid on lihtsalt nagu väikesed tilgad, mis suudavad hoida end ümbritseva keskkonnaga segunemast, kuid mille sees on sellegipoolest vajalik struktuur, et täita tähtsaid elutegevuse ülesandeid.

Nüüd on rühm Ameerika teadlasi täpsemini välja uurinud, missuguste molekulaarsete nippidega need tilgad koos püsivad.

Jeetain Mittal Texase A&M Ülikoolist, Kristi Kiick Delaware'i Ülikoolist ja nende kolleegid tõdevad ajakirjas Nature Chemistry, et tilgakeste koostisse kuuluvad valgumolekulid mõjutavad üksteist palju keerukamal viisil kui seni arvati.

Just selle keeruka vastastikmõju tulemusel suudavadki vedelad tilgad end vedelas keskkonnas alal hoida. Tähtsat rolli mängib seejuures paljude tilgavalkude niiöelda korrapäratu loomus: neil ei ole kindlat kolmemõõtmelist struktuuri nagu valkudel üldiselt tavaks.

Kuidas aga täpselt korrapäratute valkude vastastikuse toime tulemusel üks vedelik end teisest eraldi hoida suudab, ei ole veel lõpuni selge.

Mittal, Kiick ja kolleegid tegid katseid, milles muutsid korrapäratute tilgavalkude ehitust üksikute aminohapete kaupa ja vaatasid, kuidas need muutused mõjutasid tilkade keskkonnast eristumise võimet. Samuti simuleerisid nad valkude käitumist arvuti peal.

Kummaliste tilkorganellide lähemast uurimisest loodetakse leida tulevikus teadmisi ka muu hulgas Alzheimeri ja Parkinsoni tõve paremaks raviks.

Membraanita organellid, mida nimetatakse ka P-graanuliteks, avastati viisteist aastat tagasi kõigepealt väikeste mullaussikeste, varbusside (Caenorhabditis elegans) rakkudest.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.