Ernest Hemingway memuaarikogus "Pidu sinus eneses" on kirjas episood, milles autor veab teise kuulsa kirjaniku F. Scott Fitzgeraldiga šampanjapudeli peale kihla, et saab oma juuste lõikamisega ise hakkama. Kuigi see tal hästi ei õnnestu, võib juhtumi kanda toredate seikade sekka. Tore mitte alkoholi populariseerimise mõttes, vaid tore on lugeda omavahel distantsitult ja sõbramehelikult läbikäivatest inimestest.

Finantskaalutlused kõrvale jättes saaks pudeli veini kätte ka isikliku hügieeni eest teistmoodi hoolt kandes. Itaalias Verona linnas avas kohalik ettevõtlik naine märtsis restorani. Teda kannustas soov teha midagi teistest erinevat ja pakkuda külastajatele midagi head. Usutavalt on sama ideega alustanud ka kõik ülejäänud restoranid.

Antud juhtumis peitub siiski midagi nii head, et selle eest saab kingituseks pudeli veini. Küünikutele, kes otsivad igast ilusast midagi salvatavat, jäägu võimalus kritiseerida veini aastakäiku. Muus osas võib nõustuda kõiki osapooli rahuldava tulemusega, parema keelevastandi ootuses nõndanimetatud "võit-võit"-olukorraga. Restoranipidaja soovis taaselustada söögikohtadest lahkunud sõbralikkuse meeleolu, milles sööjad vestlevad omavahel ega vaata pidevalt telefone. Tasuta veinipudeli kauba tingimusena tuleb loovutada oma telefon restoranis viibimise ajaks ettekandjale.

Lugu tundub lapsikult lihtne. Hinnang reedab modernset süvenematust ja kajastab tugitoolisportlaste fenomeni. Inimestega, kes väidetavalt oleks ise suutelised püstitama rekordeid, kui vaid ei peaks parajasti kodus ja tugitoolis viibima. Proovigu igaüks ise oma telefon ära anda ja lauanaabritega vestelda. Polegi enam nii kerge! Ebatavalise restorani ebatavalisele kvaliteedile osutab seegi, et lugu ületas uudiskünnise maailma eri väljaannetes.

Väidetavalt vahetab telefoni veini vastu 90 protsenti külastajatest. Restorani omanik kirjeldas Briti ajalehe The Guardiani reporterile, et on tõesti ilus näha inimesi telefonitut koosviibimist omaks võtmas, kui telefoni sõnumitele vastamise või piltide vaatamise asemel räägivad külastajad üksteisega sellest, mis on nende mõtetes.

Antud uudis on tore ka selle poolest, et avanes võimalus lugeda midagi, mis polnud seotud tehisintellektiga. Ent viimasega jätkates võib vähemalt püsida sissejuhatavas meeleolus. Majanduslehes Financial Times kirjeldatakse lugu regulaarselt tapmisähvardusi saanud suurt ettevõtet juhtinud naispeadirektorist. Hoolimata sellest, et ta lahkus kahe aasta eest ametist, püüab ta avalikus ruumis liikudes endiselt äratundmist riietuse abil varjata. Kõigist talle laekunud ähvardustest hoiab ta alles viimast vihast kirja.

Kirja autor süüdistas naise juhitud ettevõtet oma elu laastamises. Raevunud kirjutaja olevat vallaline, isoleeritud mees, kes tundis tõelise inimkontakti leidmise asemel viimaks, et on lihtsalt ohver, kellelt petetakse raha välja. Firma pakutava teenuse algoritm olevat varasemalt rahumeelse mehe muutnud vägivaldseks ja kättemaksuhimuliseks, kes lubas naist jälitada päevani, mil rebib tema pere tükkideks. Ohvri rollis oleva mehe ohvriks valitud naine oli maailma populaarseima kohtingurakenduse Tinderi peadirektor.

Kohtingurakenduse ärimudel pole vahetada raha toimiva suhte vastu, vaid kujundada külastajatest korduvkliendid. Firma loeb päeva lõpuks raha ja ettevõtte heade majandustulemuste jaoks on oluline, et kliendid tuleksid tagasi, selle asemel, et kohtuks oma hingesugulasega ega naaseks enam kunagi teenusekasutajaks.

Juhtum pakub kalli ja ebatõhusa õppetunni. Selle muudavad kalliks piinatud inimhinged ja seegi, et üks osa, kes oli ilmselt kõige rohkem lootustes petta saanud, lubas täide saata jahmatamapanevaid inimesi vihkavaid kättemaksuakte.

Tinderit juhtinud naine tunnistas, et antud kirja sõnum ei põhjustanud temas niivõrd hirmu kui kaastunnet. Talle avanes pilt Tinderi kasutajatest, kes olid uskumatult üksildased. Tema ülesanne oli olnud teenuse kasutajaskonda kasvatada, milles oli olnud edukas. Firmast lahkumise järel levisid spekulatsioonid, et kavatseb senise edu põhjal luua konkureeriva teenuse.

Oma sõnade järgi valis ta vastupidise tee ja asus uurima üksildust. Ettevõtlik naine rajas küll ka uue firma, millega loodab suhetealase juhendamisega aidata uue põlvkonna üksildasi täiskasvanuid. Teenuse sisuks on kasutajate õpetamine ja suunamine, et nad avastaks endas kartmatust ja energiat ning omandaks sotsiaalseid oskusi teiste inimestega suhtlemiseks.

Teenus rajaneb aga tehisintellektil. Asutaja lubab, et see polevat mõeldud kehastama järjekordset digisõpra või kasvatada virtuaalsete romantiliste partnerite armeed. Istud arvuti ette, vastad küsimustele ja õpid suhtlemise nüansse.

Ilmselt on lihtne antud mõttega kaasa minna. Seda on teinud rahasüsti näol mõned tuntud riskikapitali investorid. Inimesi kasvavalt piinava üksilduse uurijad on siiski hämmingus, et niigi inimestest isoleeritud kultuuris pakutakse samast tekkemehhanismist sündivale vaevusele isolatsioonile ja masinaga suhtlemisele põhinevat lahendust. See õpetaks inimestele teiste inimestega suhtlemist samal põhimõttel, nagu seda teevad restoranis lauakaaslastest inimeste asemel telefoniga suhtlevad kliendid.

Eluolu ja selle naudingute kujutamisel meisterliku Hemingway arvates on arukas mees sunnitud mõnikord purjus olema, et veeta aega oma lollidega. Olles põlvkondade kaupa harjutanud hurjutama inimeste eest alkoholi uima pagevate hingelistega, jääb märkamata, kuidas miljardid kained on sama tegemas alkoholita. Vähemalt ühes Itaalia restoranis kõlab inimsõbralik "Cin-cin!".

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".