Atlandi ookean võib sulguda tulerõngasse
Ookeanid on ilmatu suured veekogud ja näivad olevat igipõlised ja igipüsivad, kuid pikema aja jooksul muutuvad nemadki, kasvavad ja kahanevad sedamööda, kuidas neid ümbritsevad mandridki aegamööda triivivad.
Atlandi ookean on praegu laienev ookean: Islandigi vulkaanipursked tulenevad sellest, et Euroopa ja Ameerika laam liiguvad teineteisest eemale.
Nüüd on Portugali ja Saksa teadlased välja tulnud uuringuga, mis osutab, et Atlandi ookeanis võib lähematel aastamiljonitel hoogustuma hakata ka kohatine kitsenemisnähtus.
João Duarte Lissaboni Ülikoolist ja ta kolleegid on arvutil mudeldanud Vahemere lääneosas asuvat Gibraltari subduktsioonivööndit ehk niiöelda Gibraltari kaart.
See on vöönd, kus Euroopa ja Aafrika laam on liikunud teineteisele lähemale ja kus nende laamade ääred on vajunud otsapidi maakoorealuse vedela magma sisse.
Seni on suurem osa teadlasi arvanud, et Gibraltari kaar on jäänud suhteliselt passiivseks, ehkki ka Lissaboni kurikuulsat 1755. aasta laastavat maavärinat on mõnikord ta süüks aetud, teiste hüpoteeside kõrval.
Duarte ja ta kolleegide arvutimudel näitab, et Gibraltari kaare puhkeolek on ajutine. Paarikümne miljoni aasta pärast, mis geoloogilisel ajaskaalal on ju suhteliselt lühike aeg, läheb subduktsioon ehk laamaäärte neeldumine seal jälle hoogsamalt käima.
Enamgi veel, subduktsioonivöönd laieneb ja levib otsapidi ka Atlandi ookeani avaossa. See on siis näide geoloogilisest nähtusest nimega subduktsioonivööndi invasioon. Seda põhjustab laamade süsteemis tugevnev surve.
Atlandi ookeanis on tänaselgi päeval kaks subduktsioonivööndit, üks Kariibi meres Väikeste Antillide kandis, teine Lõuna-Ameerika lõunatipu ja Antarktika poolsaare piirkonnas. Neid kahte survestavad läheduses asuvad Vaikse ookeani alused laamad.
Kui Gibraltari kaar ja ta lisaks veel muudki subduktsioonivööndid Atlandi ookeani äärtes laienema hakkavad, kirjutavad Duarte ja kaasautorid ajakirjas Geology, võib Atlandi ookeani ümber mitmekümne miljoni aasta pärast kujuneda niiöelda tulerõngas, nii nagu üks seesugune ümbritseb praegu Vaikset ookeani.
