Seni on nimelt kaua arvatud, et kiusvaalad, need tänase päeva kõige suuremad vaalad eesotsas tänapäevase sinivaalaga olid kõik suhteliselt väikest kasvu veel kuni umbes jääaegade aja ehk pleistotseeni alguseni, umbes kaks ja pool miljonit aastat tagasi.

Suhteliselt väike kasv tähendab siin umbes viit meetrit kehapikkust, mis on teiste loomadega võrreldes siiski ikkagi hiiglaslik.

Austraalia ja Uus-Meremaa teadlased eesotsas Erich Fitzgeraldiga Melbourne'ist Monashi Ülikoolist kirjeldavad nüüd Londoni Kuningliku Seltsi toimetistes 19 miljoni aasta vanust vaala alalõualuu fossiili, mis osutab, et viiest meetrist märksa pikemaid vaalu elas juba päris kaugetel aegadel.

Fossiil leiti Lõuna-Austraalias voolava Murray jõe kaldalt algselt juba enam kui sada aastat tagasi. Erich Fitzgerald pani seda nüüd muuseumikollektsioonis tähele ja otsustas koos kolleegidega uurima hakata.

Tänapäeva kiusvaalade kehaehitust arvesse võttes arvutasid teadlased välja, et niisuguse alalõualuuga loom pidi olema umbes üheksa meetrit pikk. Kõige suurem kiusvaal, kes varem sellest ajajärgust teada on, oli ainult kuuemeetrine.

Üldse on viimasel ajal päevavalgele tulnud teisigi fossiile, eelkõige Peruust, mille põhjal võib arvata, et päris suuri kiusvaalu ujus maailma meredes juba hea hulk miljoneid aastaid tagasi. Mida rohkem neid leitakse, seda kindlamaks saab, et tegu ei ole juhuhiiglastega, vaid laiema suundumuse esindajatega.

Huvitav on see, et kõik suuremapoolsete kiusvaalade fossiilid on leitud lõunapoolkeralt, kuigi enam kui 80 protsenti kõigist kiusvaalafossiilidest pärineb hoopis põhjapoolkeralt. Ka tänapäeval iseloomustab maailma lõunapoolsemaid meresid ja Antarktikat ümbritsevaid jahedaid vesi suurte mereloomade rohkus.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.