Meritäht ongi üks suur pea
Meritähed on kummalised loomad, sest on väga keeruline aru saada, kus on neil pea ja kus saba, kui neid üldse on.
Ülemisel ja alumisel poolel on meritähtedel selge vahe, aga kuna nende keha näeb enamasti välja enam-vähem nagu seal Stockmanni vastas selle torni otsas see totalitaarrežiimi kultuuripärand, siis ei ole suurimadki loodusesõbrad päris täpselt selgeks saanud, kus on meritähel eesmine ja kus tagumine kehapool.
Kui meritäht merepõhjas liigub, siis võib eestvedaja rolli võtta milline tahes ta viiest radiaalsümmeetriliselt paiknevast harust. Nii ongi levinud ka seisukoht, et meritähel pead ei olegi.
Ameerika ja Briti teadlased on nüüd asja uurinud ja jõudnud mõnes mõttes, kui natuke liialdada, täiesti vastupidise tõdemuseni: meritäht ongi üleni üks suur pea.
Laurent Formery Stanfordi Ülikoolist ja ta kolleegid avastasid, et noores eas on geenid, mis teistel olenditel teatakse kujundavat pea arengut, meritähel aktiveerunud peaaegu üle kogu keha.
Need geenid, mis teistel kujundavad keskkeret ja saba, on noorel meritähel aga peaaegu kõikjal peaaegu täiesti välja lülitatud.
Veel väärib tähelepanu, et geenid, mis teistel kujundavad just pea kõige eesmisemate piirkondade arengut, avalduvad meritähel kõige jõulisemalt just kõigi viie haru keskosas.
Niisiis võibki teadlaste enestegi sõnul pidada meritähte loomaks, kes on evolutsioonis kaotanud kere ja saba ning kujutab endast lihtsalt mööda merepõhja ringi liikuvat pead.
Üleüldiselt on teadlased veendunud, et meritähtede ja teiste okasnahksete loomade esivanemad olid tavalise kahepoolse sümmeetriaga olendid, kellel oli selgelt väljendunud esi- ja tagaots ning vasak ja parem pool.
Kuidas evolutsioon selliselt kehaplaanilt hoopis viisnurgani välja jõudis, on suur mõistatus.
Loodetavasti aitab Formery ja ta kaaslaste avastus, millest nad kirjutavad lähemalt ajakirjas Nature, selle mõistatuse lahendamisele kaasa.