Marsivärina põhjustasid sisemised pinged
Rahvusvaheline teadlasrühm on jõudnud harvaesineva üleilmse koostoimetamise tulemusel tõdemuseni, et mullu meie naaberplaneedil Marsil täheldatud tugeva maavärina põhjuseks oli sesse taevakehasse ajapikku kuhjunud sisepingete äkiline leevenemine.
Värina magnituudiga 4,7 mõõtis läinud aasta 4. mail NASA marsimaandur InSight.
Algul arvati, et Marsile oli langenud suuremat sorti meteoorkeha, sest registreeritud seismilised võnked meenutasid neid, mida oli varemgi meteoorkehade langedes nähtud.
Nii läkski lahti suur rahvusvaheline otsing, leidmaks Marsilt uut kraatrit või vähemalt maavärina järgsetel tundidel pildile jäänud tolmupilve.
Marsi ümber tiirutab praegu seitse aktiivselt toimivat tehiskaaslast, mis kõik asusid jõudumööda ses suunas tööle. Seitsmiku seas on peale kolme Ameerika ja kahe Euroopa aparaadi ka üks Araabia Ühendemiraatide ja üks Hiina oma.
Käesolev juhtum on osaliste teada esimene, mil kõik parasjagu Marsi orbiidil mõnd tehiskaaslast käitavad pooled üksteisega ühekorraga ühe ja sama ülesande lahendamiseks koostööd teevad.
Aga nii nagu kosmoseuuringute vallas mõnigi kord juhtub, ja nagu ka Eesti valusast kogemusest uue kuupsatelliidiga teame, ei saada ka suuremaid jõupingutusi alati edu.
Ka kraatri- või tolmupilveotsijail tuli lõpuks tõdeda, et ühtki märki värskest kosmosekivitabamusest Marsi pinnalt leida ei õnnestunud.
Ent kui üks võimalus sulgub, võib avaneda teine.
Rahvusvaheline teadlasrühm eesotsas Benjamin Fernandoga Inglismaalt Oxfordi Ülikoolist kirjeldab nüüd ajakirjas Geophysical Research Letters, kuidas mulluse marsivärina said valla päästa ka suured planeedisisesed jõud.
Maakoorelaamade liikumist, mis Maal maavärinaid tekitab, Marsil teada ei ole, kuid sellest hoolimata võib planeedi põue miljardite aastate jooksul koguneda parasjagu pingeid. Näiteks võivad eri koostisega kivimid soojenemisel ja jahtumisel paisuda ja kokku tõmbuda eri määral, see võib põhjustada suurte masside nihkeid üksteise suhtes.
Millised Marsi siseosad siin täpsemalt süüdi võiks olla, seda Fernando ja ta kaaslased veel arvata ei oska.
Paistab siiski, et meie kosmosenaaber on seismiliselt mõnevõrra aktiivsem, kui seni arvatud.