Armastusele rajatud kooselu võivad päästa robotid
Ehkki naiste panust ühiskonna toimimisse on hakatud viimastel kümnenditel varasemast oluliselt rohkem hindama, langeb neile kooseludes endiselt ebaproportsionaalselt suur koormus. Nõnda võib osutada arenenud ühiskondi vaevavate iibeprobleemide lahendamisel üheks abinõuks laiema robotite kasutuselevõtt, leiab R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.
Inimese väärtusest kõnelemine on tundlik teema. Kõigepealt põrkub see moraalsete ja eetiliste kaalutlustega. Inimesele rahalise väärtuse omistamist peetakse halvaks tooniks. Osalejate ärritumine kõrvale jättes põhjustaks arutelu viljatuid vaidlusi. Haiget teeks ka küsimus, kas kõiki tuleks võtta sama hinnaga. Kardetakse, et ükskõik kui suur poleks hind, muudab see midagi pöördumatult halvemaks, soosib küünilisust ja ohustab tulevikku.
Teisalt pole kedagi, kes seda keelaks. Lisaks on sellise teabe järele olemas reaalne vajadus. Mitmetes valdkondades on vaja kaasata kaalutlusprotsessi inimese väärtus. Näiteks ravikulude põhjendamisel või hindamaks kindlustuses õnnetuste, terviseseisundite või sotsiaalpoliitika majanduslikku mõju jne. Huvitavaid arutelusid võib algatada küsimus inimese töise panuse väärtusest suhtes temaga seotud kuludesse. Sellest pole kaugel küsimus perekonna majanduslikust ratsionaalsusest.
Traditsiooniliselt käisid koduvälisel tööl mehed ja tagasid perele materiaalse heaolu. Samas olid mehed kulukamad ülal pidada ehk püsis omapärane tasakaal. Koduste töödega hõivatud naiste panust oli rahalises mõttes raskem hinnata. Ilma oma teenitud sissetulekuta hoidis pere koos nähtamatu sõltuvus ja ühiskondlik ootus kui tootlikust üksusest.
Ilma perekonnata seadustatud käsitluseta ja seal tehtavate koduste töödeta oli väikesest kogukonnast väljakasvanud ühiskonnal võimatu püsima jääda. Viimane eeldab tänapäevani, et suur osa laste kasvatamisest ja harimisest, isiklikust hügieenist ja tervise hoidmisest, sotsiaalsest aktiivsusest ja vabatahtlikust tööst sünnib perekondlikus rakukeses.
Muu hulgas kehtis seadustes sõnastamata, aga üpris selge arusaam naise kuulumisest mehe omandite sekka. Seda kinnitas näiteks arusaam, et abielus naist ei saa vägistada. Alles kusagil 1970. aastatel täiendati läänemaailmas seadusi, et nii ei tohi mehed ka kodus teha.
Abielus naiste massilise tööle siirdumise järel avastati üpris kiiresti peremudelisse peitunud ebavõrdsus. Kasvas lahutuste ja üksikvanemate arv. Pere koospüsimise uue liimi ülesanded võttis endale armastus või vähemalt partnerlus, mida kajastasid ühiskonna poolt vähem reguleeritud vabatahtliku kooselu vormid. Uuemat perekäsitlust soosisid arenev feminism, hoogustuv soolise võrdõiguslikkuse liikumine, muutused kultuuris, sealhulgas massimeedia, kirjanduse ja filmide levik, mis romantiseerisid ideed leida abielust tõelist armastust ja õnne.
Kõigest hoolimata teevad naised endiselt suurema osa rahaliselt tasustamata kodustest töödest. Sellel on varjatud hind ja mõju loodetud armastusele. Näiteks kui üks lapsevanem panustab rohkem aega laste eest hoolitsemisele, võib ta sattuda lõksu, mida nimetatakse hooldaja karistuseks. Karistus ilmneb aja ja energia nappuses, mida oleks vaja karjääri arendamisele. Tänu sellele jääb saamata võimalik töötasu, kui see aeg oleks omistatud tööle. Nende karjääri edenemine on aeglasem ja lõpuks eluaegne sissetulek väiksem. Teaks inimesed seda ette, jääks ilmselt paljud lapsed sünnitamata.
Õigemini, selline ongi reaalsus. Teise reaalse tõdemusena hinnatakse inimese keskmiseks väärtuseks kümme miljon dollarit. Seda küll USA-s, ent sama majanduslik arutluskäik on levinud ka muudes arenenud riikides. Kolmanda kasuliku teabeühiku abil saame teada, et inimkujulise roboti hind jääb 5000–10 000 dollari vahele.
Erinevalt inimestest, kellest igaühte peab eraldi õpetama, enamasti soovitud tulemust saavutamata, piisab robotite puhul ühe väga heast treenimisest ja ülejäänute puhul piisab oskuspagasi kopeerimisest. Loomulikult jätkab masin iseseisvat õppimist, tehes seda pause pidamata, magamata, lähisuhetele või harrastustele aega ohverdamata jne.
Järgmisest aastast oodatakse humanoid-robotite tootmise algust. Ilmselt valmivad esialgu mõnikümmend tuhat iseseisvalt asju tõsta ja manipuleerida oskavat robotid. Need asuvad tööle vabrikutes, kus on arvestusühikuks töötaja kulud versus tema tootlikkus.
Ilmselt vabaneb paljudel inimestel aega teineteisele, kui nad vaid oskaksid sellega arvestada. Kultuuris ja argielus oleks veel liiga palju vanamoodsat, nähtamatuid koduste tööde tegijaid ja osapoolte aega erinevalt väärtustavaid juhiseid.
Võimalik, et paari viimast põlvkonda lastetuse ja üksilduse rüppe juhtinud progressi-nõidusest vabanemise võtmeks osutuvad kardetud robotid. Pärast vabrikutööde ülevõtmist siirduvad need täitma koduseid ülesandeid. Isegi kui neist mõned asuvad täitma abikaasa rolli, on põhjust loota ka romantilisemat kooselu lõkkele puhuvate robotite abistavat kätt või siis muidugi mitmeteljelist manipulaatorit.
Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa
Allikas: "Portaal"