Maailma viimane kukkurhunt ehk tasmaania tiiger suri ilmselt 1936. aastal Tasmaania pealinna Hobarti loomaaias 1936. aastal. Eelnenud kümnenditel küttisid lambakasvatusega tegelenud kolonistid looma halastamatult. "Mingil hetkel kirjutati kukkurhuntide rünnakute arvele rohkem lambaid, kui neid Tasmaanias üldse oli. See oli klassikaline kõmuajakirjanduse rämps. Kukkurhuntide küttimise eest hakati maksma preemiat ja sellega oli liik hukule määratud," nentis Nick Mooney.

Koera pea, känguru kukru ja tiigri vöötidega loom on aga postuumselt muutunud Austraaliast umbes 240 kilomeetrit lõunas asuvas saare üheks sümboliks. Tänase päevani väidavad paljud kohalikud, et on looma veel hiljuti näinud. Ühismeedias liigub silmamistest isegi uduseid videoid ja pilte. "Nende nägemisest on olnud tuhandeid teateid. Paljud usuvad, et on kukkurhunti näinud. Jutud on veenvad, aga kas nähti või ei, see on omaette teema," sõnas Mooney.

Bioloog ja võimalik, et Tasmaania suurim kukkurhundiekspert Nick Mooney juhtis 1980. aastate keskel viimast ulatuslikku otsingut, kus püüti poolmütoloogilist looma leida. Hiljem on mitmed tuntud suurärimehed välja pannud preemiaid, mis ulatuvad isegi miljoni dollarini looma leidjale, aga ikka edutult

Hiljuti pakkus Ameerika geenitehnoloogiafirma koos austraalia teadlastega aga teistsuguse lahenduse. 2021. aasta lõpus teatas kompanii Colossal, et üritab saavutada selle, millest on fantaseeritud, aga milleks inimkond pole varem suuteline olnud – taaselustada väljasurnud liik.

Efektsete suurloomade tagasi toomisel kujutab esimene proovikivi just kukkurhunt, rääkis Colossali asutaja ja tegevjuht Ben Lamm, kes ise baseerub Dallases. "Kukkurhundi hävitas inimkond. Loomal oli ökosüsteemis oluline roll. See on ideaalne projekt, kus korvata minevikus tehtud kahju," sõnas Lamm

Päris elu Jurassic Parki projekti tarbeks on kogutud praeguseks 75 miljonit dollarit. Investorite seas on filmitäht, prominentsed meediategelased, looduskaitsefirmad ja isegi USA luure keskagentuur CIA. "Arvan, et USA valitsus tahab aru saada, milline on nende tehnoloogiate suutlikkus. Kuhu tuleb seada selliste tehnoloogiate piirid? Ja kuidas saavad need tehnoloogiad maailma aidata?" selgitas Lamm.

Ameeriklastega koostööd tegevat Austraalia teadlasterühma juhib Melbourne'i Ülikooli bioloogiateaduste professor Andrew Pask. Melbourne'i muuseumis on üks maailma parimaid kukkurhuntide säilmete kollektsioone. Neist kõige erilisem see loomalaps, mis pandi purki 110 aastat tagasi.

"See pandi etanooli pigem õnneliku juhuse läbi. Nii säilis selle isendi DNA ülimalt hästi. Tänu sellele saime taastada terve genoomijada ja suudame kukkurhundi
taas ellu äratada," märkis Pask.

Paski meeskond siirdas juba 2008 esimest korda edukalt osakese kukkurhundi DNA-st hiirele. "Tõime tagasi geeni, mis meie arvates oli oluline skeleti arenguks, et kukkurhunt saaks õige kuju ja suurus," selgitas professor.

Väljasurnud isendit ei kasvatata katseklaasis, vaid vaja on võimalikult lähedast liiki, kes ta välja kannab. Kui mammutite puhul oleks selleks elevant, siis kukkurhundi jaoks paksusabaline kukkurhiir. Lihtsalt öeldes on plaan võtta kukkurhiire tüvirakud, kukkurhundi genoomiga sobivaks muuta, asendada kukkurhiire munarakus tuum muundatud tüvirakuga ja lasta embrüo emasloomal välja kanda.

"Kukkurloomade puhul on huvitav, et sündides on kõik imepisikesed. Umbes riisitera suurused. Meie jaoks tähendab see, et isegi pisike kukkurhiir suudab ilmale tuua kukkurhundi, kui see ka hiljem emast kõvasti suuremaks kasvab," märkis Andrew Pask.

Projekti vedajate sõnul saadakse sisuliselt katse-eksituse teel lõpuks isend, mis on praktiliselt taaselustatud kukkurhunt. Nad ise usuvad, et täpsete kukkurhundi rakkude loomiseks kulub viis kuni kümme aastat. Kriitikute sõnul on see plaan otse öeldes jama.

"Projekt on ulmeline. Ma garanteerin teile, et kümne aasta pärast see loom Tasmaanias ringi ei jookse. Seda ei juhtu. [...] See oleks umbes sama nagu teha koerast kass või hobusest ninasarvik. Kukkurhundi puhul puudub igasugune baasinfo," sõnas Kris Helgen, Sydney Austraalia Muuseumi vanemteadur

Helgen nentis, et isegi kui lõpuks suudetakse luua mingi olevus, poleks see tegelikult kukkurhunt. "Tulemuseks on geneetiliselt muundatud kukkurhiir. See pole kukkurhunt," sõnas vanemteadur.

Ben Lamm tunnistas, et tegu pole päris kukkurhundiga. See pole aga tema sõnul ka ettevõtte eesmärk. "Meie meelest on see asendusliik. Me ei klooni neid loomi. Kui palju see on kukkurhunt või mitte, tuleb alles otsustada. Kui esimesed kukkurhundid kätte saame, siis saab maailm otsustada. Las vanaema vaatab ja ütleb, et ohoo, kukkurhunt! Kui geneetiliselt lähedale me üldse jõudma peame? Pigem loome asenduslooma sellele mahakäinud ökosüsteemile," viitas tegevjuht.

Austraalia ökosüsteemi on räsinud viimastel kümnenditel katastroofilised põuad, põlengud ja taudid. Taaselustamise entusiastide sõnul saab allakäiguspiraali pidurdada või koguni peatada. Kui näiteks Tasmaanias õnnestuks kukkurhunt ökosüsteemi tagasi tuua, murraks see Andew Paski sõnul näiteks kukkurkuradeid, mille populatsioonis lokkab nakkav kasvaja.

"Kui kukkurhunt oleks alles, sööks see haigeid loomi ja kõrvaldaks need populatsioonist, enne kui haigus edasi kanduks. Kukkurhundi tagasitoomisest Tasmaaniasse oleks palju kasu, mitte ainult kukkurkuradi populatsioonile, vaid ka muudele ökosüsteemi osadele," sõnas professor

Sellele vaatamata on ka Tasmaania looduskaitsjad taaselustamise suhtes vastumeelsed. Nick Mooney sõnul ajalugu enam olematuks ei tee. Ökosüsteemis tasakaalu loomiseks peab olema kukkurhunte seal palju ja neid olema kõikjal. "Kui nende taaselustamine õnnestubki, oleks see nagu värdjanäitus. Need loomad on nii väärtuslikud, et mingil juhul ei saa neid vabalt loodusesse lasta. Nendega võib juhtuda mida iganes ja inimesed ei lepi nendega. See oleks loom, mis paneks kõik lambapidajad muretsema," sõnas Nick Mooney.

Ühelt poolt kogutakse Austraalias juba süsteemselt hävimisohus liikide DNA-d, et populatsiooni vajadusel taaselustada – kui vastav tehnoloogia reaalsuseks saab. Teisalt leidsid paljud asjatundjad, et see loob võltsturvalisust ning teeb veel elusolevate liikide ja koosluste kaitsele karuteene.

"Kui keskendume mingi looma taasloomisele, anname inimestele signaali, et väljasuremine polegi lõplik, et saame kõike hiljem parandada ja muretsemiseks pole põhjust. See projekt häirib oluliselt päris looduskaitset," sõnas bioloog.

"Kulutada hulk raha millelegi saavutamatule, võimatule, on käest lastud võimalus. Kui tahad tõesti näidata, et väljasuremist saab vältida, võiks alustada vähem karismaatilistest loomadest. Austraalia väljasurnud närilistest või bandikutilistest. Nendel loomadel on elavaid lähisugulasi ja nende puhul võiks miski isegi õnnestuda. Nad poleks aga nii karismaatilised, et see tooks miljoneid toetusraha," märkis Kris Helgen, Sydney Austraalia Muuseumi vanemteadur