Viis mõtet Toomas Vaimannilt

• Möödunud aasta septembris jõustunud doktoriõppereform pakkus noortele teadlastele töölepingute tagamisega täiendavat kindlustunnet. Laiemalt jäävad aga kõrghariduse probleemid endiselt teiste ühiskondlike väljakutsete varju.
• Eesti teadlaskond vananeb ja 15 aastaga on välisdoktorantide arv kümnekordistunud. Ehkki see aitab ära hoida teatud erialade hääbumist, seab see pikas plaanis küsimärgi alla eestikeelse kõrghariduse tagamise.
• Eesti ja selle tööstuse väiksuse tõttu ei suuda see oma teadmusmahukuselt veel pikalt Lääne-Euroopale järgi jõuda. Samas pole utoopiline, et tulevikus investeerivad ettevõtted kokku teadus- ja arendustegevusse kaks protsenti SKP-st.
• Elektrimootorite 3D-printimise vallas tehtud edusammud näitlikustavad, et Eesti teadlastel on võimalik jõuda julgeid otsuseid tehes lühikese ajaga maailma tippu.
• Puhtalt raha teenimiseks väiksemate päikeseparkide rajamisel pole enam suurt mõtet. Kuigi inimese kohta tarbivad eestlased elektrit palju, on võrreldes arenenud lääneriikidega tarbimine siiski tühine.

Eesti noorte teaduste akadeemia asutati enam-vähem samal ajal, kui toimusid üle kogu maailma teadusmarsid ning Eestis olid äsja moodustanud koalitsiooni Keskerakond, IRL ja sotsiaaldemokraadid ehk ühiskonnas olid üldiselt ärevad ajad. Selle taustal mäletan mitme toonase liikme muret, et ega nad ei paista nüüd liiga mässumeelsed. Praegu kutsutakse ENTA-t poliitikakujundajatega sama laua taha. Kui suur mõju teil nendel kohtumisel on ja kuidas see teie käitumist mõjutab, kui te saate ja peate neile inimestele otse silma vaatama?

See võiks olla palju suurem, aga arvan, et meil on mõju. Kui vaadata kasvõi selle peale, kuhu on meie liikmed edasi läinud, on meil nüüd kasvõi riigikoguliige, suurde akadeemiasse läinud liige ja endisest liikmest prorektor siinsamas Tehnikaülikoolis.

ENTA võlu poliitikamaastiku kujundamisel peitubki selles, et kuna tegu on noorte teadlaste või noorteadlaste – see on selline hall ala – organisatsiooniga, võimegi vahepeal omale rohkem lubada, kuid me ei otsi otseselt konflikti. Meie eesmärk pole olla mässumeelne põhimõtte pärast, vaid seista noorte, noorte õiguste ja noorte soovide eest ning parandada noorte teadlaste võimalusi ja elu.

Võib-olla aeg-ajalt on hea seda sipelgapesa veidi raputada ja proovida läbi selle midagi saada. Meil ei ole vähemalt siiamaani seda muret olnud, et me ei julge kellelegi otsa vaadata.

Võib-olla peaksite selleks oma olemasolu ja vaateid avalikult veel laialdasemalt afišeerima.

Me tahaksime küll, kuigi oleme seda teinud päris palju. Näiteks valmis meil Covidi ajal tervist puudutav videosari, kevadel tuli välja videosari rohepöördest. Oleme avaldanud artiklisarju ka erinevates ajalehtedes, viimati ilmus Õhtulehes 19 pikemat lugu. Olukord on seega kindlasti parem kui mõned aastad tagasi, aga mõisted nagu teadus ja teadlane on tihtipeale endiselt sellised, mis jäävad tavainimesele veidi kaugeks. Võib-olla tekib aeg-ajalt küsimus, et mida nad nii väga teevad – kulutavad niisama raha ja mis sellest kasu on.

Kindlapeale tahaksime veel rohkem ennast n-ö ühiskonnale näidata, mida me teeme, millega tegelevad noored teadlased ja kui mitmekesine on Eesti teadus. Teaduse sees on ju samuti mõned sajanditevanused kokkupõrked, nagu alusteadus vs rakendus-, humanitaar vs reaal jm. Ühtepidi on see kindlasti väga tervitatav. Nagu äris, nii on konkurents ka teaduses mingil määral edasiviiv jõud. Teisipidi tuleb endale tunnistada, et ilma üheta pole teisel väga palju mõtet.

Uue auditooriumi püüdmise mõttes on Õhtuleht igati õnnestunud valik.

Jah, kuid meil on sellegipoolest mure, et kuidas tänapäeva noorteni jõuda. Kui paljud neist vaatavad "Aktuaalset Kaamerat", loevad Õhtulehte või kasvõi Novaatorit? Kindlasti kellelegi me niimoodi silma jääme, aga iseasi kui palju ja tihedalt.

Riigikogu valimistest on praeguseks möödas paar kuud. Akadeemik Jaak Aaviksoo märkis vahetult enne seda, et nii heldeid lubadusi pole poliitikud ilmselt kunagi andnud. Kui vaadata aga nüüd koalitsioonilepingut, kinnitatakse teaduse vallas endiselt vaid lubadust investeerida riigi poolt T&A-sse üks protsent SKP-st ja astuda samme, et erasektor kaks protsenti omalt poolt juurde paneks. Tõsi, teadusega läbipõimunud kõrgharidusega on plaanid konkreetsemad. Kas teadlaste lobi polnud piisav või millest selline huvileigus?

Ma ei arva, et see huvi on nii leige. Võib-olla on teadus ja ka kõrgharidus on jäänud lihtsalt teiste ühiskonnas rohkem kõlapinda leidvate probleemide varju. Kui võrdleme kõrgharidust üldharidusega, on saanud näiteks palju tähelepanu õpetajate palgad. Keegi ei ole aga rääkinud väga palju lektorite palkadest, kuigi nende töötasu on kohati õpetajate omast väiksem.

Kõik räägivad probleemidest üldhariduskoolides, kuid kõrgkoolid jäävad neist aruteludest välja. Võtame näiteks kasvõi koroonakriisi. Enamus piiranguid ja erisusi tehti üldhariduskoolidele. Täiskasvanuharidus kippus sellest välja jääma, kuigi ülikoolikooslust vaadates on seal väga palju vanemaid kolleege ja nende kõrval tegutsevad suured rahvamassid. Kasvõi Tallinna Tehnikaülikoolis on umbes 10 000 tudengit ja 2000 töötajat.

Olen täiesti veendunud, et praegust olukorda annab parandada, olla igasugustes komisjonides lähemalt sees, võtta võimalusel sõna, proovida mõjutada üht-teist-kolmandat isikut-parteid-ministeeriumit. Ent nagu teaduses, ei käi ka riigis asjad kiiresti. Ükskõik kas sa nimetad seda lobiks või millekski muuks, see võtab kõik aega.

Eesti probleem on ka osaliselt see, et igasuguste lubaduste puhul pole sugugi kindel, et neid hakatakse täitma juhul, kui nende mõju on näha enam kui nelja aasta pärast. Ent kui need mõnedel inimestel meelest lähevad, tuleb neid lubadusi taas meelde tuletada.

Kui vaatate taustsüsteemi, kus riigil jälle raha pole ja panete sinna kõrvale noorteadlaste probleemid, mis võiks juhtuda, et te ühel heal päeval ENTA presidendiameti maha pannes ise oma ametiajaga rahule jääksite?

Ma ise jääksin rahule juba ilmselt sellega, kui suudame organisatsioonina oma kohta selles maastikus veel rohkem kinnistada. Ühiskonnas oleks veel rohkem teada, kes me oleme ja millega me tegeleme.

Noorteadlaste probleemid ette võttes peame aga piiratud rahastuse tingimustes paika panema, mis on meie prioriteet ja milline on riigi pikaajalisem nägemus. Uuringutest on välja tulnud, et noored teadlased on ületöötanud. Neil on väga palju kohustusi ja palgaväljavaated pole alati liiga head. Doktorantuuri tasemel on sellel mitmeid põhjuseid.

Samuti kipub teadlaskond vananema, ja meil on põlvkondade vahetusega selge probleem. Viimase 15 aastaga on välisdoktorantide arv umbes kümnekordistunud. See ei ole halb, vaid väga hea, sest keegi peab ju teadust tegema. Selle kõrval on meie riik, ministeeriumid ja ülikoolid on kokku leppinud, et kõrgharidus peab olema eestikeelne. Kui mingitel erialadel on järelkasvuprobleemid, pole me selle eesmärgi täitmiseks enam varsti võimelised.

Tehnikateadlasena näen hästi, kuidas tehnoloogia ja IKT vallas on meil kohati raskusi isegi magistriastmes. Tööstus tahaks ja vajaks spetsialiste veel ning veel. Nii on tihtipeale juba pooled bakatudengid erialasel tööl. On väga küsitav, kas nad lähevad niimoodi kohe magistrisse edasi õppima ja doktoriõppesse jõuab neid veel kordades vähem.

Seda järelkasvu vajavad nii ülikoolid kui ka tööstus, eriti kui rõhume sinna juurde, kuidas peame oleme innovaatilisemad ja tööstus teadmusmahukam. See on riigi, rahvuse, ühiskonna ja kõrghariduse pikema perspektiivi küsimus.

Järelkasvu loomise näol tegu on pikavinnalise protsessiga. Kui doktorantuur võtab neli, magister kaks ja bakalaureus veel kolm aastat, kulub tudengil täistsükli läbimiseks ligi 10 aastat. Küsimus on pigem selles, mida saame teha, et 20 aasta vaates praegust taset vähemalt hoida või seda parandada. Ka piiratud rahastuse tingimustes on kindlasti võimalik läbi riigi poliitikate, otsuste, kokkulepete kuskile jõuda. Kas, mida ja kuidas, selle koha peal peab ka ENTA sõna võtma.

Kuid et mitte olla täiesti negatiivne, asjad on ka paremaks läinud. Näiteks tähendas doktoriõppereform, et eelmise aasta septembrist võetakse kõik doktorant-nooremteadurid töölepingutega tööle. See annab kindlasti mingit stabiilsust juurde. Nad pole enam niivõrd üliõpilased kuivõrd teadustöötajad.

Kõige akuutsem probleem Eesti jaoks on aga ikkagi see, kuidas saada Eesti enda inimesi kõrgematesse kõrgharidustasemetesse ning sealt hiljem tööturule või ülikoolidesse. Ütlen ausalt, et ei tea praegu, kuidas seda saavutada.

Mida teame noorteadlaste või noorte teadlaste enda argimurede kohta? Ma ei taha vanusele rõhuda, kuid saite ise doktorikraadi juba 30-aastaselt, mida tuleb Eestis ette pigem harvem kui sageli ja sellest on juba omajagu aega möödas. Kuidas te praeguste doktorantidega suhestute ja kui neist mõni tunneb, et elu on ebaõiglane, mida ta teha saab, kui ta ei taha aastaid oodata, kuni laev kurssi muudab?

Juhendan praegu ise kaheksat doktoranti. Kuna olen ka doktori- ja magistriõppe programmijuht, suhtlen nende ja teiste noorteadlastega igapäevaselt. Enam-vähem on mul pilt ees, mis tuleb omavahelistes vestluses välja: ülekoormus ja osades rühmades pole kuigi selge, mis nendega pikas plaanis juhtub. Neid muresid on veel, järeldoktorantuuri minek ja Eestisse tagasitulek, kuidas seda rahastatakse ja kas mul ikkagi on paari aasta pärast töökoht olemas.

Praxisega koos tehtud uuringud kinnitavad, et nende peaprobleemid on ülekoormus, ebastabiilsus ja ebakindlustunne tuleviku suhtes. Selle üks juurpõhjus on Eesti teaduse projektipõhisus. Seal on küll nii-öelda stabiilne osa, aga see on tagasihoidlik.

Kui doktorantidel ja noorteadlastel tekib probleem, on põhimõtteliselt igas organisatsioonis omad hoovad ja võimalused nende lahendamiseks, alates üliõpilasnõukogudest, kus on doktorantide esindajad, akadeemiliste kohtute ja eetikakomisjonideni välja, kui mured lähevad väga suureks.

Kuid ka ENTA on kindlasti üks koht, kuhu noorteadlane oma murega pöörduda võib. Proovime katta võimalikult laia spektrit Eesti kõrgharidusmaastikust ja olla kohal kõigis avalik-õiguslikes ülikoolides. Ka puhtalt nii-öelda oma kogemusest kindlasti võimalik mõnda inimest aidata. Lühidalt, alati ei pea üksinda kannatama ja lootma, et äkki ükskord läheb üle. Võib-olla ei lähegi, inimest tüdineb ära ja ta jätab kooli pooleli, mis on selgelt ülikoolile kõige suurem kaotus.

Organisatsioonina muudab ENTA imetlusväärseks selles esindatud erialade spektri ulatus. Samas, kui keeruline või lihtne on selles potis ühisosa leida, mille nimel koos võidelda? Eesti teadusmaastiku eripära vaadates ei pitsita king sugugi kõikidel ühest kohast.

Osad probleemid on täpselt samad, teiste teravus erineb valdkonniti. Kui mõtleme jällegi noorteadlase peale, siis valdkonda, ülikooli või isegi riiki vaatamata on suured küsimused samad. Mis minust saab ja mismoodi kõik need asjad ära teha, mis minust eeldatakse, kuigi ma võib-olla ei taha neid asju teha? Mismoodi jõuda sinnani, et minust saab väljakujunenud teadlane ja leian oma niši?

Mõnel juhul on kõhkluskoht selleski, kuidas leida julgus millegi teisiti tegemiseks, kui minu ees istuvad mingid korüfeed, kes on eluaeg rääkinud, et niimoodi neid asju kindlasti ei tehta. Noored toovad aga alati uut verd ja mõtlemist ja ega need rumalad mõtted pole alati rumalad. Maailm läheb edasi. Näen isegi tehnikavaldkonnas, et mõni uus asi on tegelikult hästi unustatud vana, mida kunagi ühel või teisel põhjusel ei tehtud.

Arvan, et ENTA-s annab vürtsi juurde just see suur valdkondade erisus, absoluutselt seinast seina – soome-ugri keeltest tehnika ja astrofüüsikani välja. See parandab meie kõigi ühist maailmapilti. Kuigi me oleme erinevad, ei olegi me võib-olla alati nii väga erinevad. Meil on mingi ühine siht ja arusaam. Pigem tahaksime seda valdkondliku erisust veelgi suurendada.

Uue juhatuse üks esimesi ülesandeid, millega ilmselt sügisel tegelema hakkame, on uute liikmete valimine. Teatavasti lõpeb meil 42. eluaasta täitumisel liikmelisus ära. Loodetavasti suudame kaasata ülikoole ja teadusvaldkondi, mis on meil alaesindatud või täiesti puudu.

Sujuva suunamuutusena, kui hiired või rotid saavad loomkatsetes kolm-neli korda ühte ja sama lülitit näppides elektrilöögi, kipuvad nad edaspidi seda vältima. Mis teil viga oli, et te otsustasite kõigele vaatamata oma elu elektriga siduda ja elektriinseneriks hakata?

Ilmselt olin ma lollimat sorti loom. Tavainimese jaoks juhtub seda muidugi ikkagi liiga sageli, ent mu enda arvates ei saa me särtsu sedavõrd palju. Kui aga päris aus olla, ei tahtnudki ma alguses elektrit õppima tulla. Mul oli küll plaan astuda TTÜ-sse, aga tahtsin õppida telekommunikatsiooni. Paraku oli sinna konkurss sel aastal sedavõrd võimas, et ei saanud sinna sisse. Teine valik oli energeetika, täpsemalt elektriajamid. Sinna ma mahtusin ja jäingi.

Aeg oli selleks hea, sest nagu telekommunikatsiooni vallas, toimus ka elektri- ja tehnikavaldkonnas laiemalt täie hooga digitaliseerimine. Oli näha, et tööpõldu jagub. Magistriõppes sattusin Sloveeniasse Ljubljana Ülikooli, kus pandi mind tööle elektrimasinate rikete kallal. Pidin leidma võimaluse, kuidas aru saada, et midagi on rikkis, nii et seda masinat vahepeal välja ei lülitata.

Tuli välja, et selle valdkonnaga Eestis tollal väga ei tegeletud. Magistrikraadi kaitsmise järel pakuti mulle võimalust sama teemaga doktorantuuri astumiseks. Sel hetkel ei töötanud ma ülikoolis, vaid erasektoris. Aastal 2010 hakkasime just majandussurutise suurimast august välja tulema ehk palgaliselt polnud mul suurt vahet. Mõtlesin, et miks mitte. Kui lubatakse niimoodi teha, siis eks ma proovi ja tee.

Niimoodi kukkuski välja, et olen olnud ülikoolis juba peaaegu 13 aastat ja ma ei näe, et see töö lõpeb. Suutsime koos professor Ants Kallastega ehitada oma töörühma nullist üles niimoodi, et kui mina siia tulin, oli siin ruumis peale minu veel üks doktorant ja üks emeriteeruv professor. Nagu ikka oma lapsukesega, tahaks nüüd näha, mis edasi saab ja kas oleks võimalik veel midagi huvitavat teha.

Innovatsioonimahukus on elektrimasinate ja tehnika vallas veelgi süvenenud. Kasvõi 3D-printimine või kihtlisandus, millega hakkasime seitsme aasta eest tegelema, oli alguses uitmõte ja naerdi teiste poolt välja. Meil oli väga keeruline isegi rahastust küsida, sest meil polnud isegi millelegi viidata. See oli imelik asi, mis võiks põhimõtteliselt töötada, aga keegi ei polnud kindel. Nüüdseks oleme elektrimasinate mootorite printimise vallas just raua osa peal maailmas top-viite kuuluv uurimisrühm.

Sinna juurde käib diagnostika ehk korrashoiukontroll. Kui mingisugune mootor tehakse, võiks eeldada, et suudame mingeid rikkeid ennetada. See on tööstusele väga oluline. Kui mõtleme selle peale, et näiteks Eestis hakatakse ehitama meretuuleparke, on Euroopa Komisjon juba tükk aega rääkinud, et me peame leidma soodsamaid võimalusi diagnostika läbiviimiseks.

Meretuuleparkide püsikuludest moodustab hooldus umbes kaks kolmandikku. Sellest omakorda on ligikaudu kaks kolmandikku pisikene pudi, millega võib-olla polegi vaja tegeleda. Kuna tuuleparkideni jõudmiseks peab kasutama sageli laeva või helikopterit, on ka kulud suured. Lõpuks kajastub see kõik elektri hinnas.

Töötame selle kallal, kuidas teha seda nii, et me ei pea diagnoosimiseks tuuleparkide juures füüsiliselt kohal käima. Selle asemel saaksime tõmmata andmeid pilve, jooksutada algoritme ja katsume seejärel aru saada, kas hooldust on üleüldse vaja teha.

Ka 3D-printimise vallas oleme hakanud astuma esimesi samme nende tööstuses rakendamise suunas. Eelkõige näeme rakendusvõimalusi lennunduse ja drooninduse vallas. Vähemalt teoreetiliselt saaks printida igale lennumasinale n-ö rätsepalahendusega mootori. Vaja on vaid teada teatud piirtingimusi, näiteks kui suur peab olema näiteks selle võimsus. Sealt edasi saame mängida igasuguste parameetritega, materjalide ja kaaluga ning luua palju tõhusamaid lahendusi. Praegu pole ühelgi mootoril päris optimaalne kuju, sest nende tootmine pole olnud tehniliselt võimalik. 3D-printerit kasutades piirab meid vaid fantaasia.

Kuna valdkond on sedavõrd lapsekingades, ilmub maailmas laiemalt või ka meil endal selle kohta iga kuu midagi täiesti uut. Mul on väga hea meel, et suutsime õigel ajal ree peale astuda. Oleme Eesti tehnikateadusega selles valdkonnas maailmas esirinnas, kuigi see on vähemalt täna veel nišiteadus. Tulevikule vaadates on aga turupotentsiaal meeletu, mis sellest mingil hetkel välja võtta, sest seesama areng on tohutult kiire.

Arvestades, et teie töörühmale anti möödunud aastal ka riigi teaduspreemia, paistab, et ka teiste inimeste arvates pole need mõtted enam sedavõrd lollid või naeruväärsed.

Tundub küll ja tuleb välja, et need ideed polnudki nii lollid. Vähemalt peale seda, kui sai nende asjadega natukene mängitud ja mõistsime, et seda, mis on teoreetiliselt võimalik, annab praktikas luua ja printida. Ka ülejäänud maailm hakkas tegema sarnaseid asju.

Mäletan, kuidas alguses peeti meid naljaninadeks, kui mõtlesime juhtmete printimisest. Praeguseks on aga ainuüksi Inglismaal mitu rühma, kes tegelevad kitsamalt just vasega. Sinna juurde tulevad metalli ja plasti segud. Me ei ole seega terve mootori ühe raksuga valmis tegemisest enam kuigi kaugel. See ei juhtu sel aastal, võib-olla isegi mitte viie aasta pärast, kuid igal juhul nähtavas tulevikus.

Ükski tööstus ei taha olla tavaliselt väga esimene, sest sellega seostuvad märgatavad riskid. Ent 3D-printimist on hakatud juba ettevaatlikult kasutama. Näiteks Toyota Priusel on 3D-prinditud komponente. Esimesed suuremad sammud teeb ilmselt lennundus, mille jaoks on väga olulised massi vähendamise võimalused, ent see on oluline mujalgi. Laiemalt vaadates elektrifitseerime ju praegu kõike, alates bussidest laevade ja lennukiteni. Kindlasti seda turgu tuleb.

Selle kõige kõrval pole te lõpetanud koostööd erasektoriga, täites nende tellimusi ja tehes neile erinevaid ekspertiise. Mis selle huvi taga seisab? Kas see toimuks sel viisil ka teie enda erasektori taustata või ongi see eriala sedavõrd praktiline, et kõik ettevõtjad oskavad teadlasele öelda, mida nad saada tahavad?

Laiemalt tegeleme väga selgelt rakendusteadusega. Olen tugevalt seda meelt, et tehnikateaduses peaksid olema ka lõputööd praktilise väljundiga või vähemalt sinnapoole suunatud. Sarnaselt IKT-le pole võimalik minu arvates muud võimalust, kui aidata läbi siin tehtava teaduse mingil viisil kaasa kohalikule, Euroopa või maailma majandusele. Samas pole seda tihedalt erasektoriga suhtlemata võimalik hästi teha.

Nõnda teeb erasektoriga koostööd terve TTÜ, mitte vaid meie uurimisrühm, kuigi see osakaal võiks olla veelgi suurem. Mõned uurimisrühmad ongi seotud pea ainult erasektoriga, kuigi tavaliselt on seal taga väga konkreetne põhjus. Näiteks elektrivõrkude puhul on üsna loomulik, et Eestis ongi peaaegu üks monopoolne klient ja üks monopoolne pakkuja.

Kogumikku "Eesti teadus 2022" lugedes on graafikutelt hästi näha, kuidas teadusesse panustavate ettevõtete valik pole väga lai. See on tingitud ilmselt sellest, et kuigi meil on palju iduettevõtteid, napib suurt tööstust. Start-up'ide ärimudel ei võimalda reeglina suures mahus teadust sisse osta. Kui tööstusettevõtteid oleks rohkem, oleks mõju Eesti majandusele kindlasti suurem ja innovatsioonimahukus tõuseks. See lahendaks mitmeid küsitavusi ja probleeme nii teaduses kui ka kõrghariduses. Vähemalt oleks selge eesmärk, miks midagi tehakse.

Samas arvan, et erasektori huvi ajas kasvab. Statistikas on taas selgelt näha, kuidas Eesti on tööstusdoktorantide suhtarvult Euroopas üks tagumisi. Sama võib öelda protsentuaalse rahahulga kohta, mida ettevõtted teadusesse panevad. Kuna me tahame olla esirinnas ning oleme riigi ja rahvana ambitsioonikad, peab see kasvama. Vastasel korral tekib varem või hiljem stagneerumine. Oleksin väga õnnelik, kui see rahahulk kasvaks Eesti ülikoolide arvelt ja ettevõtted mõistaksid, et iga probleemiga pole vaja Saksamaale minna.

Muidugi kindlasti on mingeid asju, mida Eestis ei ole võimalik teha, sest meil pole neid väga kitsaid teaduse alamvaldkondi. Meil ei saagi olla väga spetsiifilisi ja väga suuri, liiatigi veel dubleerivaid teaduslaboreid. Lõpuks tekib ju alati küsimus, kellele me seda teeme ja kes selle pulli kinni maksab. Ent me ei tohi unustada, et Eestis tehakse ikka väga palju ja väga ägedat teadust. Siin on tekkinud järjest rohkem väiksemaid teadus- ja innovatsioonimahukaid ettevõtteid, kes teevad koostööd ülikoolidega või kuhu on läinud tööle inimesed ülikoolidest.

Intervjuu alguse juurde tagasi tulles, te ei pea seega utoopiliseks, et ühel heal päeval on tänu teatud erialade arendamisele võimalik koalitsioonilepingu 1+2 protsenti teaduse rahastamise eesmärgini jõuda?

Arvan, et teatud erialadel on see eesmärk juba küllaga täidetud. Keskmistatult see siiski veel välja ei tule ja ilmselt veel pikka aega. Arvan aga, et see on mingis vaates põhimõtteliselt võimalik.

Ent Eesti on väike. Ettevõtete poolt vaadatuna on meie turg väike ja teaduse poole pealt ei toodeta meil piisavalt palju. Tegelikult on ka Euroopa Liidu tasemel teadusmahukad vaid loetud riigid: Saksamaa, Holland, Skandinaavia ja võib-olla ka Tšehhi. Sealne kohalik tööstus pole aga oma mahult Eestiga kuidagipidi võrreldav. Nad ongi sedavõrd palju suuremad.

Kui vaatame tänast (kolmapäeva) elektri börsihinda, on see suurema osa päevast nullilähedane või suisa negatiivne. Mida see inimeste mäluga teeb? Miks peaks tekkima seda vaadates motivatsioon paigaldada endale koju päikesepaneelid, edendada elektri hajatootmist, katsetada erinevaid mikrovõrkude lahendusi ning teha tutvust ka kõigi teiste poppide märksõnadega?

Mul on tunne, et inimeste mälu kipub olema päris lühike ja nad ei muuda mõnikord oma kurssi piisavalt kiiresti. Arvan, et paljudel on juba meelest läinud, et ühel päeval mitte nii väga ammu tuli maksta elektri kilovatt-tunni eest neli eurot. Kui tarbijatele hakati universaalpakettide kaudu toetust maksma, unustas väga suur hulk inimesi, miks on mõistlikum pesu öösel pesta. Harjumuspäraste käitumismallide taastumine sundis omakorda tööle panema gaasijaamu, mis ajas börsil hinna kõrgeks.

Samas on paigaldatud meil päikeseelektri tootmisvõimsusi juba tohutult palju. Isegi ma ise panin endale päikesepaneelid püsti ja ei kahetse üldse oma otsust. Praegu on küsimus selles, milleks omale hajaenergeetikat teha: kas sa tahad sellega hirmsalt raha teenida või katad nendega enda vajadusi ja müüd elektrit võrku viimases hädas. Viimasel juhul on katusele paneelide panemine väga mõistlik.

Ent ma pole väga kindel, et praegu on hea aeg suurte väljade paneelidega katmiseks. Võib-olla tasub see majanduslikult ära vaid väga suurte jaamade puhul. Teisalt, võib-olla polegi see väga halb, kui me praegu põllu- ja heinamaid päikesepaneele täis ei ehita.

Hajaenergeetika tulevikule mõeldes on võtnud suurettevõtted ja riigid suuna suurte tuuleparkide rajamisele. Ma ei näe, et need plaanid oleks kuidagi muutunud. Me oleme sunnitud oma mõtlemist selle rohelise poole peale suunama, isegi kui kõik meist seda ei taha. Muidugi tekib sinna hulk küsimusi, nagu kui palju on vaja meil põlevkivi või kas see peaks minema kõik keemiatööstusele, ning millistel tingimustel tasub end ära tuumajaam.

Lühidalt, iseendale elektri tootmine tasub ära. Kui elad aga kahetoalises korteris ja vaatad õhtuti telerit hämaras toas, on su elektriarve niigi marginaalne. Kui sa elad kohas, kuhu on võimalik päikesepaneele paigalda, siis elu sellest hullemaks ikka ei lähe.

Teie tausta vaadates tekib paratamatult küsimus, kas te panite oma paneelid kulude kokku hoidmiseks püsti oma käte ja mõistuse abil.

Ma lasin seda ikka teistel teha. Elektriühenduste tegemine polegi nii suur probleem kui see, mismoodi peaksid paneelid katuse külge käima. Sellega on natuke nagu köögiseadmetega. Kui on ikka vaja, saab nende remontimisega ise hakkama, aga tegelikult on maru hea, kui teeb keegi, kes teab täpselt, mida ta teeb.

Te usaldate eksperte?

Just, natukene võiks eksperte usaldada. Kui inimene ikka on mingis valdkonnas kodus või midagi teab, siis las ta teab ja teeb. Selle jaoks ta on. Olen muidugi seal hiljem üht-teist mudinud, et mõnda asja endale mugavamaks teha.

Kas te olete teadlane 24/7 või olete suutnud leida mingit sorti strateegia, millega kõik need noorteadlaste, teie kolleegide ja maailma mured kasvõi natukeseks ära unustada, et endal kergem oleks?

Ööpäev läbi ei suuda ilmselt keegi hästi teadlane olla. Natukene on vaja ennast vahepeal tuulutada ja mõtteid koondada, muidu ei saa lõpuks magada.

Ent olen ka hobide mõttes olnud rahutu hing. Kunagi tegelesin väga tõsiselt ujumise ja sukeldumisega. See on nüüd aastateks soiku jäänud. Pole aega ja lapsed on ka kodus. Looduses meeldib mulle käia, sügisel käin hästi palju seenel. Teatris meeldib käia. Nii naljakas kui see ka ei ole, olen enda puhul täheldanud, et mulle meeldivad rahulikud tegevused, kus tegeled lihtsalt mingi muu asjaga. Lähed kalale, saad oma mõtteid mõelda, naudid ilma, otsid põõsa alt seent. Sul on mingi teine eesmärk.

Teadlase elu täna ei ole pidev laboris istumine ja ma ise jõuan sinna armetult harva. Võib-olla on ka hea, et ma ei topi nina liiga palju sellesse, mida doktorandid teevad ja annan sellega neile rohkem vabadust. Loodetavasti jõuavad nad niimoodi veel paremate ideedeni.

Doktorandid peavad saama targemaks kui nende juhendajad, muidu ei oleks ju mingit edasiminekut. Seega ei tohiks juhendajad neid liiga palju piirata. Sellisele sebimisele ja kontoris istumisele on lihtsalt vaheldust vaja, kasvõi selleks, et sellest väikesest ruumist välja saada, kasvõi jalutad niisama ümber maja.

Ja lõpuks, statistikat vaadates tarbib maailmas elaniku kohta Eestist rohkem elektrit vaid paarkümned riiki. Millest see kõneleb? Kas Eestis on elu hea või on see märk meie rumalusest ja suutmatusest energiat kokku hoida?

Arvan, et tõde on seal umbes keskel. Elu pole Eestis kindlasti mitte halb. Me kipume hästi palju virisema ühe, teise või kolmanda asja üle, aga maailma kontekstis elame väga hästi. Teiseks on meie suur elektritarbimine seotud osaliselt meie asukohaga. Põhjalaiuskraadidel on pimedat ja külma aega palju ning me kasutame tahes tahtmata palju elektrit.

Ent kuigi mentaliteedis on toimunud ja toimumas oluline muutus, tuleme ajast, kus elekter ei maksnud mitte midagi. Keskmisel elanikul polnudki põhjust mõelda, mis selle tegelik hind on, kas seda on palju või vähe ning kas ta peaks kuidagi kokku hoidma. Praeguseks on jõudnud asi sinnamaani, et asjadele on tekkinud ka mingisugune hind. Inimesed on muutunud teadlikumaks mitte ainult elektri, vaid üleüldse tarbimise suhtes. Taaskasutus, roheline mõtlemine ja keskkonnahoid on hakanud inimestesse tugevamalt sisse pugema.

Ega me väga lollisti ka ei käitu. Tarbime tegelikult üsna mõistlikult, eriti kui võrrelda meid arenenumate lääneriikide või USA-ga. Kui vaadata sealset tarbimiskultuuri, ei tarbi me praktiliselt mitte midagi. Seal on suur vahe.