Piiratud erifondina 1974. aastal alguse saanud väliseesti-aineline kogu kasvas plahvatuslikult pärast Eesti iseseisvuse taastamist. Lisaks kirjandusele on seal aastakümnete jagu üleilmsete eestlaste perioodikat ja Eesti Arhiivilt Austraalias üle võetud pea 12 000 eksemplariga väliseesti teadlaste separaatide kogu. Aastakümnete jooksul on keskuse töötajad loonud väliseesti ainelisi andmebaase ja avaldanud bibliograafiaid.

Väliseesti kirjanduse keskuse kollektiivi koondamisest ja edasistest plaanidest rääkis Novaatorile Tallinna Ülikooli akadeemilise raamatukogu direktor Andres Kollist.

Kuidas langetati otsus, et väliseesti kirjanduse keskuse kogu kollektiiv koondatakse?

Ülikoolide rahaline seis on kõigile Eesti ühiskonnas teada ja loodetavasti see tasapisi paraneb. Praegune olukord on see, et peame välja tulema selle sama eelarvega, mis meil kogu aeg on olnud. Samal ajal on energiakandjate hinnad kasvanud ja ei ole võimalik nende palkadega edasi minna. See on toonud kaasa kahetsusväärse olukorra, kus tegelikult tuleb raamatukogust koondada kolmandik inimesi ja seal hulgas on ka need inimesed, kes praegu väliseesti kirjanduse keskuses töötavad.

Kas mõni teine osakond jõuab veel samasugusesse olukorda, kus on null töötajat alles või on väliseesti kirjanduse keskus ainus?

Väliseesti kirjanduse keskus on ammu ühendatud teenindusosakonnaga. 

Kui ammu?

See on ikka mitu-mitu aastat tagasi, ei oska aastat öeldagi. Väliseesti kirjanduse keskus on teatud vaimne märk tõepoolest, aga teenindusosakonda jäävad inimesed, kes on varem töötanud väliseesti kirjanduse keskuses, näiteks kataloogija Eve Siirman.

Tema on see inimene, kes on võimeline andma asjatundlikku nõu ja teab selle kohta rohkem, kui mõni teine töötaja. Osakonnad pannakse kokku, kahtlemata peame koondama oma jõudusid. Idee on selles, et loomulikult jääb alles väliseesti kirjanduse keskus kui füüsiline ruum ja vaimne koht, kus näed kogu seda väliseesti kirjandust tervikuna. See on põhiline. Meie võimekus ise teadustööd teha ja seda keskust uurida aga kahaneb.

Kui laiendada seda mõtteviisi kogu raamatukogule tervikuna ja öelda, et koondame kõik inimesed ära, aga jätame maja ja raamatud alles, siis see ju pole päris sama asi.

See on selles mõttes sama asi, et kui on raamatukogu ja raamatukokku tulevad uurijad, kes soovivad neid kasutada, siis on olemas inimesed, kes selle kõik võimaldavad. Igaüks, kes tahab tulla, võib kasutada seda vaimuvara, mis meil siin on. See on raamatukogu põhiline ülesanne. Suure ning võimeka raamatukogu ülesanne on lisaks võimalikult palju ise teada nende varanduste kohta, neid propageerida, sellest kõigest ise aru saada.

Kas see tähendab, et Tallinna Ülikooli raamatukogu põhimõtteliselt ei pretendeeri enam olema teadusraamatukogu?

Kindlasti pretendeerib.

Ainult mitte väliseesti alal?

Ka väliseesti alal. Küsimus on selles, et kui räägime tulevikust, peaksime rääkima kogu selle maja tulevikust. Siin on õhus väga olulised arengud. Oleme kogu kvartali detailplaneeringuga tegelenud 15 aastat. See hakkab loodetavasti nüüd lõppema. Tallinna Ülikoolil on plaan kogu raamatukogu krunt rekonstrueerida, leida siia partnerid ja anda sellele raamatukogule endale kaasaegne sisu ja ruum.

Arusaadavalt need rosinad, mis meil siin on – üks on väliseesti, teine on baltika ja võib-olla mõned veel – need leiavad minu käsitluses selle arengu juures erilist tähelepanu.

Mis siis plaanis on väliseesti kirjanduse keskusele selles uues hoones?

See kollektsioon, mis meil on, on teatavasti maailma kõige parem väliseesti kirjanduse komplekt ühes kohas. Ta ei ole hajutatud laiali üldise kogu sisse. Kui tuli uus Eesti aeg, siis nii mõnigi raamatukogu tegi niimoodi, et kõik on üks Eesti kirjandus. See jagati kogudesse laiali tegemata vahet, mis on väliseesti kirjandus ja mis on kohalik kirjandus.

Meil on ta kokku korjatud. Sa lähed ühte ruumi, kus sa näed kogu seda Eesti rahva traagilise ja erilise sündmuse ehk sõja lõpu ja põgenemise tulemusena tekkinud kirjandust. See on ühes kohas kättesaadav, sa saad füüsiliselt seda vaadata ja ma arvan, et see on väga oluline. Seda me kavatseme edasi teha.

Mida iganes uued arengud toovad, kas väliseesti kirjandus jääb kõigest muust jätkuvalt eraldi ka füüsilises mõttes?

Jah, võin kinnitada, et selle eest ma olen seisnud. Neid plaane on ka siin majas olnud, et seda võiks teistmoodi käsitleda. Olen selle eest seisnud siiamaani ja kavatsen seda edasi teha. 

Väliseesti kirjanduse keskus on andnud olulise teaduspanuse väliseesti uuringutesse, koostatud on bibliograafiaid ja avaldatud trükiseid kogude kohta, rahvuskaaslaste programmi raames on rahastatud mitmeid projekte, maksumaksja raha eest on koostatud andmebaase. Kuidas juhtus, et äkitselt on see tohutu panus katkenud?

Katkenud pole midagi. See, mis tehtud on, on alles. Paljud kataloogidest, andmebaasidest ja separaatide nimekirjadest on tegelikult ka elektrooniliselt kättesaadavad.

Neid andmebaase ei arendata enam. Kui näiteks personaalia andmebaasi VEPER ei täiendata, siis ta ju vananeb iga päevaga, mil talle uut infot ei sisestata. 

Ma ei julge otsest vastust anda, seda peaks uurima täpsemalt. Suures plaanis on oluline see, et see komplekt, mis meil on olemas, on kõigile kättesaadav ja kasutatav. Kui rääkida teadusest, tuleb ju kahjuks öelda seda, et teadus on Eestis projektipõhine. Teadus või need uurimistööd, mida me oleme siiamaani hambad ristis teinud, see kõik on käinud ju raamatukogu üldiste ressursside arvelt. 

Kui oleks sellise võimekusega inimesi, kes töötaks siin raamatukogus ja oleksid võimelised tooma projektirahasid ja teadusrahastust, siis see oleks ainult teretulnud. Selliseid inimesi pole aga kahjuks leida olnud. Kui nad oleksid, oleks meil siin ka teadus selles mõttes, nagu Eestis teadust käsitletakse.

Teine asi on see, et raamatukogu ise oma üldiste ressursside arvelt toetab intellektuaalselt väärtuslikku tööd, millel on teaduse tunnused juures. 

Mida ju teadusraamatukogu tegema peakski...

Jah, mida teadusraamatukogu kindlasti tahaks teha, aga halbadel aegadel pole seda võimalik teha sellises mahus, nagu siiamaani oleme teinud.

Mulle tundub, et see maht on järjest kahanenud juba aastaid.

Jah, tõsi. See maht on kahanenud järjest aastaid. Ka meie ressursid on aastaid kahanenud.

Ent ikkagi jõuda täiesti nullini, kohta, kus ükski inimene ei ole enam päevast päeva selle koguga tegelemas, see tundub ikkagi väga drastiline.

Ütleme nii, et selle üle ei saa rõõmu tunda. Meie kogu kohta võiks teha mitu doktoritööd. Kui on huvilisi, kes seda tahaksid teha, siis kõik on siia teretulnud. Kui keegi on sellise tasemega inimene, et ta võib ka kirjutada grandi ja saada teadusraha, siis on väga tore. Need on need süsteemid, kuidas rahastamine Eestis käib praegu.

Siiski – teie olete direktor ja teie otsustasite, et sellesse keskusesse jääb null inimest tööle ajal, kui teisi osakondi vaid kärbitakse.

Seal keskuses praegu üks on 0,6 teine on võib-olla 0,7 kohaga. Kokkuvõttes ehk üks inimene on sealt ametikoha mõttes koondatud, aga on tagatud see, millest ma rääkisin: keskuse kasutamine ja ka piisav know-how selle kohta, milline varandus seal keskuses olemas on.

Kui asi päris ära nivelleerida, võime ette kujutada ka nii, et raamatukogu ülesanne on hoida oma kogusid ja teha need kättesaadavaks. Ja kõik. Tulevad siia need, kes tahavad lugeda, kes tahavad uurida ja nemad saavad kõike seda varandust kasutada. Et raamatukogu ise selle peale teadust teeks, see on minugi unistus ja seda on nii palju kui vähegi võimalik toetatud, aga praegu tuleb seda asja kokku tõmmata.

Rääkides kogust, siis üks osa on raamatud ja teine osa on separaadid, mille Eesti Arhiiv Austraalias on usaldanud Eestile, et meie neid hästi hoiaks. Need on väga haruldased, neid on üle kümne tuhande ja need võtavad väliseesti teadusajaloo kokku. Kuidas ikkagi tagada selle ainulaadse kollektsiooni füüsiline turvalisus, kui keegi neid ei valva?

Ma ei oska selle peale muud öelda, kui et kuidas ikka seda muidu tagada, kui et nad on ühes kindlas ruumis ja seal nad on. Sinna juurde igaüks ei saa. Nad on sellises kapis, mis on selle ukse taga, mis pannakse kinni, kui kedagi ei ole.

Ehk siis keskus ei jää ka füüsiliselt ikkagi nii avatuks, nagu ta siiamaani olnud on?

Ei. Kui rääkida, kuidas raamatukogu töötab, siis kogud on ju avatud ja riiulite peal on raamatud. Tõsi on, et mõni raamat ka varastatakse ja mõni raamat rikutakse. Sama puudutab väliseesti kogu seda osa, mis ei ole uste taga. Seal on sellised raamatud, mille puhul on duplikaadid olemas. Kui selline lugu peaks juhtuma, siis korvamatut kahju ei peaks tekkima.

Ehk siis tegelikult kolmest ruumist jääb ainult üks avatuks?

Just. Kui inimest ei ole kohal, siis kolmest ruumist ainult see esimene ruum jääb avatuks.

Inimest ei hakkagi ju olema kohal?

Sõltub sellest, kas on huvilisi. Tegelikult see intensiivsus, kui palju seal käib huvilisi, ei ole väga suur. Kui uurija tuleb ja tahab lugeda, siis tullakse talle vastu. Tehakse uksed lahti ja näidatakse.

Mis saab kaartkartoteekidest? Kas mõni teine mäluasutus ei ole nende vastu huvi tundnud?

Minu teada mitte. Eks ta selline ajalooline ja arhailine nähtus ole. Meie selge seisukoht on olnud siiamaani, et ära me neid ei viska. Mõnedki on neid ka ära visanud, sest kõik on nüüd elektrooniline.

Kuidas on lugu dokumentidega, mis puudutavad raamatukogu enda ajalugu? Mis nendega on plaanis teha?

Need lähevad ajapikku järjest põnevamaks. Muidugi need hoitakse alles.

Aga need ei ole ju arvel?

Ma ei oska öelda, mis on arvel ja mis ei ole arvel, aga nendes kogudes on tõesti asju, mis ei ole arvel. Need kogud on ju nii suured. Baltika kogust tervikuna on siiamaani osa raamatuid, mis on bibliografeerimata, mis on rekataloogimata.

Kogu meie kätte on usaldatud vara täielikult kaasaegsel viisil eksponeerimine ja süstematiseerimine on suur töö, mis nüüd kahjuks koosseisude vähendamise tingimustes toimub aeglasemalt, kui võiks. Kahjuks nii on.

Kas ei oleks kaval enne platsi puhtaks löömist need strateegilised liigutused ikkagi ära teha?

Need strateegilised liigutused võtavad aastaid või siis on selleks korraga väga palju inimesi vaja.

Või siiski ainult ühte inimest? Kui rääkida väliseesti kirjanduse keskusest...

Võimatu on vastata niimoodi, kuidas neid raskeid otsuseid tehtud on. Kui kolmandik inimesi koondatakse, siis sa ju kaalud kõikvõimalikke aspekte. Praegustes oludes on tundunud mõistlik niimoodi teha.

Väliseesti kirjanduse keskus on olnud justkui globaalne majakas, teda on usaldatud, ta on näidanud teed, ta on aidanud kõiki oma andmebaaside kaudu. Ometi on ta juba aastaid olnud hääbumas ja ei ole saadud pidama seda protsessi. Miks?

Kui sa nii küsid, siis ma arvan, et raamatukogupoolne puudujääk on ehk see, et me ei ole piisava intensiivsusega otsinud. Teine puudujääk on see, et entusiaste, kes selle spetsiifilise alaga tahaksid tegeleda, on tõesti kõrge tasemega spetsialistid ja tahaksid siia suhteliselt tagasihoidliku palgaga tööle tulla, pole leida olnud.

On olnud mitmeid inimesi, aga ühel või teisel või kolmandal põhjusel on nad leidnud elus mingi teise põhilise tegevuse. Võib-olla valutavad nad sellepärast südant, aga siin ise olla ja iga päev seda tööd teha ei taha.

Jaanipäevaks viiakse siis siin väliseesti kirjanduse keskuses muudatused ellu. Kas on plaanis külastada uuesti seda teemat ja midagi ümber mõelda või ongi igal juhul lõpp?

Mitte nii. Rääkisin tulevikust, uue maja ehitamisest ja kogu raamatukogu ruumilise situatsiooni täiesti uueks tegemiseks. Oluline signaal on see, et Tallinna Ülikool on otsustanud, et raamatukogu peab uuenema. Ta jääb siia alles ja keskkond muutub täielikult kaasaegseks ja selliseks nagu kaasaja nõuded ette näevad. See on pikem perspektiiv.

Mis puudutab konkreetselt praegu toimuvat, siis õige aeg uut olukorda arutada on kunagi sügisel. Plaanime teha ümberkorraldusi ka struktuuris ning palku ja tööülesandeid täpsustada. Minu ettekujutuses kogu see sündmus, mis hakkab pihta koondamisega, jõuab uude stabiilsesse olukorda sügisel septembris-oktoobris. Nii on meie plaan.

Millal kopp maasse läheb?

Kopaga on nii, et selle eeldus on detailplaneering, mis annab võimaluse nii laia, nii pikka ja nii kõrget linnaruumi kokkulepitud tingimustel kasutada. Loodan, et see otsus, mida on 15 aastat oodatud, saab nüüd selle kevade jooksul tehtud. Siis algab projekteerimine, kogu maja uue sisu väljamõtlemine ja partnerite leidmine.

Tervet seda mahtu, mida siia on võimalik rajada, ei hakka Tallinna Ülikool ju üksi kasutama. See on võrdlemisi keeruline ülesanne, aga Tallinna Ülikooli otsus on see, et seda tuleb teha.