Supermaakera paiskaks Maa tähtedevahelisse ruumi
Meie Päikesesüsteem oma kaheksa planeedi ja paljude väiksemate taevakehadega võib oma stabiilsuse kergesti kaotada, kui Marsi ja Jupiteri orbiidi vahel tiirutaks ümber Päikese veel üks keskmise suurusega planeet.
Ühe Ameerika teadlase koostatud arvutimudeli järgi võiks Maakera sellisel juhul koguni Päikesesüsteemist välja paiskuda.
Riverside'i California Ülikooli astrofüüsik Stephen Kane paigutas oma mudelis Marsi ja Jupiteri orbiidi vahele niinimetatud supermaakera tüüpi planeedi.
Supermaakerasid meie Päikesesüsteemis tegelikult ei ole, aga kaugemate tähtede juures tunduvad need olema üsna levinud. Maa ise ongi Päikesesüsteemi suurim Maa-tüüpi planeet, temast suuruselt järgmine on 17 korda suurema massi ja neli korda suurema läbimõõduga gaashiiglane Neptuun.
Päikesesüsteemi planeetide suurusjärjestuses esineb seega päris suur lõhe, kuid veel üks lõhe on sees planeetide paigutuses: Marsi ja Jupiteri vahel on tükk tühja maad, kui mitte arvestada sealseid arvukaid asteroide.
Kane'i mudel näitas, et Marsi ja Jupiteri vaheline supermaa hakkaks oma raskusjõuga Jupiteri nügima, selle nügimise tulemused oleksid aga Päikesesüsteemile tõenäoliselt katastroofilised.
Jupiter on suurem kui kõik ülejäänud planeedid kokku; massi on tal 318 korda rohkem kui Maakeral. Kui Jupiteri miski pisut häirib, kas uus supermaakera või mõni Päikesest lähedalt mööduv täht, siis saavad kõik teised planeedid seda häiritust ka omal nahal tunda.
Olenevalt Päikesesüsteemi lisatava supermaa täpsemast massist ja orbiidist võivad lõppkokkuvõttes nii Merkuur, Veenus kui ka Maa Päikesesüsteemist hoopis välja lennata, hullematel juhtudel võivad neile järgneda ka kaugemad planeedid Uraan ja Neptuun.
Kui juhtub, et Maa pääseb tähdedevahelisse ruumi paiskumisest, siis muutub ta orbiit ikkagi nii palju, et elusolendite jaoks lähevad siin tingimused oluliselt halvemaks, kui mitte võimatuks.
Kõige ohutum oleks supermaakera, kui ta mass oleks võimalikult väike ja ta asuks võimalikult täpselt Marsi ja Jupiteri vahel.
Kane'i enda sõnul on meie Päikesesüsteem palju täpsem kellavärk kui arvata oli: tarvitseb vaid üks hammasratas juurde panna kui kogu mehhanism rikki läheb.
Oma mudelist ja selles selgunust kirjutab ta ajakirjas The Planetary Science Journal.
