Teadlased "kodustasid" kala geenmuunduse abil
Koduloomade välimus ja käitumine erinevad kohati üsna selgelt metsloomade omast, ja sellel erinevusel on kindlasti ka geneetilist alust.
Nüüd on teadlased niinimetatud kodustussündroomi nime all tuntud muudatusi kutsunudki kaladel esile just otsese geenimuunduse teel.
Jose Torres-Pérez ja Caroline Brenner tegid koos kolleegidega Londonist Queen Mary Ülikoolist katseid sebrakalade ehk vöödiliste daaniotega. Nad vähendasid aktiivsust geenil, mis kodeerib valkainet nimega BAZ1B.
Selgus, et sel moel muundatud kalad käitusid teiste liigikaaslaste suhtes sõbralikumalt ja suhtlusaltimalt, eriti märgatavalt just noores eas.
Vanemas eas tulid aga enam esile just füüsilised muutused tavakaladega võrreldes: suuremad silmad, kõrgem laup, lühem ninaots.
Valgussähvatuse ja järsu heli peale ilmutasid muundatud kalad vähem hirmu ja ärevuse tunnuseid kui muundamata kalad.
Just sedalaadi eripärasid ongi kodustatud liikidel teistega võrreldes muu hulgas täheldatud; nüüd tundub siis eripärade geneetiline tagapõhi selgem olevat.
Torres-Pérez ja Brenner tunnistavad ajakirjas iScience, et sebrakaladel teada saadut ei saa päris vabalt laiendada teistele loomadele, eriti mitte näiteks imetajatele või lindudele, aga võimalikud edasised uurimissuunad juhatab see tulemus küllap kätte — seda enam, et ka koerte, kasside ja muudegi koduloomade juures on täheldatud sellesama geeni aktiivsuse erinevust võrreldest metsikult elavate sugulasliikidega.
On arvata, et see geen on olnud osaline ka inimese niinimetatud enesekodustamisel. Teadlased on nimelt tähele pannud, et nüüdisinimesel ehk meil teiega tundub olevat meie lähisugulaste neandertallaste ja denislastega võrreldes niinimetatud kodustatuse tunnuseid selgelt rohkem.
