Soomere nentis lõppeva aasta teaduse tippsündmustele tagasi vaadates, et nende seast kõige olulisema välja sõelumine muutub üha raskemaks. "Faktide hulk, mida inimkond teab, suureneb iga üheksa aastaga kaks korda. Igal aastal ilmub miljoneid ja miljoneid artikleid, neil kõigil ei jõua silma peal hoida," märkis mereteadlane saates "Lõpp hea, kõik hea".

Üks inimkonna heaolu vahetult lähitulevikus kergitav saavutus on tema sõnul aga näiteks mitmeaastase riisi väljatöötamine. "See tundub olevat üks sellistest edusammudest, mis mõjutavad meie tulevikku ja seda sadade aastate jooksul. Kui me saame mitmeaastased riisitaimed ka tegelikult põldudele, väheneb tööjõukulu palju-palju kordi. Muidugi me ei tea, mida selle tööjõuga siis peale hakata," sõnas Soomere.

Saavutuse katsepõldudelt laiemate massideni jõudmine võib võtta siiski kümmekond aastat. Ühtlasi pole see selge, kuidas mõjutaks see näiteks riisikahjurite levikut.

Teised edusammud, näiteks James Webb kosmoseteleskoobi orbiidile saatmine, võib muuta aga olemuslikult seda, mida inimkond peeglisse vaadates näeb. "Inimkond sai nägijaks ning seda paremas ja täpsemas mõttes. [...] Nagu Nikolai Baturin on kenasti kirjutanud, kui tahad kuhugi minna, pead teadma, kus sa oled. Kui me ei tea, mis on sündinud universumis minevikus, on meil väga prognoosida, mis juhtub tulevikus. See puudutab inimese enda olemuslikke küsimusi: kes me oleme, kas meiesuguseid on maailmas teisigi jne," arutles Soomere.

Varasematest observatooriumitest kordades tundlikum instrument võimaldab ühelt poolt näidata ilmaruumi märksa elutruumana. "See arusaam sellest, milline on universum tegelikult, muutub lähiaastatel radikaalselt. Piltide kvaliteet on fundamentaalselt kasvanud ja sealt on võimalik välja lugeda tohutult palju informatsiooni. Kas see informatsioon meid rõõmustab või kurvastab, selle kohta ei oska praegu mitte midagi öelda.," kinnitas Soomere. Teisalt on tegu ka kaasaegse inseneritöö ja mehaanikateaduste musternäitega.

Maapealsemad horisondid

Tarmo Soomere nentis, et lõppeval aastal tuli olla tunnistajaks mitmele teadusega kaudsemalt või otsesemalt seotud läbikukkumisele. "Üks nendest on Venemaa agressioon Ukrainas selle paljudes ilmingutes. Keskkonna jaoks on aga kõige hullem, et sõja ja sõjategevusega seotud muutuste kaudu oleme paisanud atmosfääri järjest rohkem süsihappegaasi. [..] Seal on vähe tegemist teadusega, aga teadus peab siis tagajärgedega tegelema," viitas mereteadlane.

Ehkki täiendav CO2 ei mürgita inimkonda otseselt, kasvatab see Soomere sõnul kliimamuutusele juurde teravaid hambaid, mis inimkonda tulevikus hammustavad

Teine suurem ebaõnnestumine on seotud koroonapoliitikaga. Viimasel kuul Hiinas inimeste hüppeliselt kasvanud nakatumine koroonaviirusega ilmestab, et väga rangest karantiinist ja inimeste sunniviisiliselt kodudes hoidmisest pole pikas plaanis kasu.

"Paistab, et viirus on targem kui meie. Tema levib oma teid pidi, ka läbi õhu. Nüüd on Hiinas täiesti massiline koroonasse haigestumine. Selle põhjus on ka see, et liiga väike osa elanikkonnast on vaktsineeritud. See on hea õppetund kogu inimkonnale, et nakkushaiguste vastu polegi olemas ühte õiget poliitikat," sõnas Soomere.

Küünilisemalt, kuid ka pragmaatilisemalt mõeldes võib võrrelda koroonapandeemiat kunagise katkulaine. Hiljutised geeniuuringud näitasid, et haigusele suutsid paremini vastu panna teatud geneetilise eelsoodumusega inimesed. Neid iseärasusi leiab inimeste genoomist tänasel päevalgi.

"Ka koroonaviiruse mõju lakkab pika aja pärast olemast, kui ellu jäävad need inimesed, kes on resistentsed koroonaviiruse ja selle tulevaste variantide suhtes. Iga taoline katsumus, mis inimkonnale tuleb, teeb meid lõpuks ikka tugevamaks," märkis Soomere.

Teadlane lisas, et koroonaviiruse-tüüpi viiruste inimestele kandumine oli vaid aja küsimus. Ehkki iga inimese surm on tema lähedastele tragöödia, oli inimkonnal tervikuna palju õnne, et koroona ei osutunud sedavõrd tapvaks kui esimese maailmasõja paiku inimkonda laastanud Hispaania gripp.

Kes elab minevikuta...

Käesoleval aastal suutsid teadlased ka järjestada enam kui kahe miljoni aasta vanust pärilikkusainet. Tulemuste põhjal õnnestus neil välja selgitada, kui rikkalik oli omal ajal Gröönimaa ökosüsteem. Tarmo Soomere hinnangul on see ehe näide sellest, kui oluline on mineviku uurimine-

"Mida kaugemale minevikku näeme, seda selgem on pilk ka selles osas, mida me peaksime tulevikus tegema ja millest kindlasti hoiduma. Pilk minevikku aitab meil mõista, kuidas läheb loodus või Maa mingite kataklüsmide kaudu üle läve ja millised need läved olla võiksid. Teadmine sellest, mida ei tohi näppida, on väärtuslikum sellest, kuidas midagi toota," sõnas Soomere.

Piltlikult võib võrrelda kliima- ja ökosüsteeme spageti painutamisega. Kriitilise läve ületamise asemel murdub see kahe tüki asemel paljudeks fragmentideks, mida ei pruugi õnnestu täielikult kokku liimida. Teisisõnu võib teada inimkond Soomere sõnul paljude asjade maksumust, kuid mitte ökosüsteemi hinda. Seda eriti juhul, kui seda ei õnnestu täielikult taastada.

Helgemal noodil lõpetades märkis Soomere, et lõppev aasta muutis olemuslikult ka teadlaskonda. "Selle aasta kõige suurem läbimurre teaduse ja poliitika vahelistes suhetes tuleneb Ukraina sõjast. Kui seni on teadlased arvanud, et kui me anname nõu riigi valitsusele, ministritele, parlamendile, rahvasaadikutele peamiselt sotsiaalsetes ja majanduslikes küsimustes, siis nüüd on selge, et sellega ei tohi piirduda. Nõu tuleb anda ka rahvusvaheliste suhete ja sõjalistes küsimustes," selgitas akadeemik.

"See on paradigma muutus teadusnõustamises. Teadlased segavad vahele ka rahvusvaheliste suhete osas," lisas Soomere. Kui kaua taoline suhtumine püsib, on tema sõnul veel vara öelda, kuid ilmselt ei kao see kuhugile.