Seltsivail ämblikel on ühiseid ühiselugeene
Ämblikud on tavaliselt üksikud hundid, kui piltlikult öelda. Üksi koovad võrku, üksi passivad saaki, üksi söövad. Kuid leidub ka niisuguseid ämblikuliike, tõsi küll, üsna üksikuid liike, kellel tuleb ette ka teatavaid ühiselu elemente.
Näiteks on teada liik, mille emaämblikud kaitsevad poegi looduslike vaenlaste eest. Ühe teise liigi isendid lasevad liigikaaslasi koguni oma püütud toidule ligi.
Nüüd on Ameerika ja Austraalia teadlased leidnud eri ämblikuliike kõrvutades üles hulga geene, mis paistavad ühiselulisust soodustavat.
Timothy Linksvayer ja Chao Tong Texase Tehnikaülikoolist ja Pennsylvania Ülikoolist valisid koos kolleegidega välja 22 ämblikuliiki, kelle seas oli ühiselulisuse elementidega liike kaheksa.
Nad vaatasid, milliseid RNA molekule nende ämblike rakkudes esines. RNA molekulid näitavad ära, millised geenid kellelgi on, ja kui aktiivsed.
Vaadeldud ämblikuliigid kuuluvad kahte taksonoomilisse perekonda ja põlvnemispuust võib välja lugeda, et ühiselulisus on nende seas evolutsiooniloos avalduma hakanud mitmel üksteisest sõltumatul korral. Seda teades on ühiselugeene hõlpsam eristada muudest geenidest, mille sarnasus tuleneb liikide sugulusest.
Linksvayer, Tong ja kaasautorid kirjutavad ajakirjas Nature Communications, et leidsid üles sadu ühiselulisuse algetega seotud geene. Need geenid reguleerivad mitmeid tähtsaid eluavaldusi nagu närvisüsteemi töö, ainevahetus ja käitumine.
Mõnede leitud geenide analoogid kujundavad ühiselukäitumist ka imetajatel ja seonduvad isegi inimesel mõnede käitumishäirete olemasolu või puudumisega.
Teadlaste väitel tundub ühiselulisus olevat ämblike evolutsioonis veel kujunemisjärgus. Kujunemist võib raskendada asjaolu, et ämblikel ei ole korralikku keskset aju, vaid suuremaid närvitänke on laiali kogu kehas, sealhulgas jalgades.
Kui aga kujunemine edeneb ja ämblikud hakkavad karjakaupa jahti pidama, siis, saakloomad, hoidke alt.
