"Minu arvates on keskkonnaprobleem suuresti kinni kõrgemal tasandil. Ideaalis peaks muutuma terve maailmakorraldus," ütleb Tallinna 32. keskkooli abiturient Robin Lek. Samas näeb ta, et sageli rõhutatakse tänapäeval üksikisiku maailmamuutvat panust. "See võib-olla toimiks, kui hästi paljud oma käitumist muudaks, aga siin tuleb sisse inimeste mugavus," arutleb Lek.

Abiturient tutvustas novembri alguses toimunud humanitaarainete õpilaskonverentsil HUNTS oma 11. klassis valminud praktilist uurimust. Lek käsitles seal kümmet kliimamuutusega seotud teemat ja esitas need fotonäituse "1,5 °C soojem... või?" kujul. "Minu peamine eesmärk oma näitusega oligi inimesi harida. Mitte haridus, aga just haritus on oluline, et inimesed teaksid, mis maailmas toimub ja oskaksid elus teha paremaid valikuid," seletab ta.

Lahendus oleks heatahtlik arutelu

Robin Leki fotonäitus koosneb kümnest pildist, mille teemadering katab muu hulgas ära loodushoiu, ületarbimise, fossiilsete kütuste ja toidutootmisega seotud küsimused. Näiteks puudutab tema esimene foto majandust. "Meie majanduses rõhutatakse palju, et on vaja pidevat kasumit. Kasum iseenesest pole halb ja see on majanduslikust perspektiivist vajalik. Probleem tekib siis, kui kasum tuleb puhtalt kasumi pärast ehk ei hoolita, mille arvelt see tuleb," tutvustab Lek.

Järgmistel fotodel esitab ta küsimusi, miks on inimesel vaja hoida sidet loodusega, kui palju peaks talunik põllule lämmastikku puistama ja kui suur osa maast peaks olema lihatootmise teenistuses. "Järgmise pildi mõte oli näidata üheainsa toote tootmisahelat. Kui toode ära visata ilma seda kasutamata, siis põhimõtteliselt läheb raisku ka kõik, mis kulus selle tootmiseks," osutab ta tootmise käigus asjatult õhku paisatud kasvuhoonegaasidele.

Lek juhtis näitusega tähelepanu ka toiduraiskamisele, kiirmoekettide kunstlikult loodud trendikuse vajadusele ja fossiilkütuste põletamise mõjul õhku paiskuvatele kasvuhoonegaasidele. "Kasvuhoonegaasid soojendavad kliimat, mistõttu looduskatastroofid tihenevad ja seejärel veetase tõuseb. Nii kõrgele, kui minu pildil, see ilmselt ei tõuse, aga tahtsin seda tõusu kuidagi pildiliselt näidata," selgitab ta. Viimaks arutles Lek veel tuulikute, päikesepaneelide ja elektriautode varjukülgedele, mis on seotud nende tootmiseks vajaliku maagi kaevandamisega.

Kuna suur osa neid küsimusi pole tavainimese kontrolli all ja paljud ei soovi oma mugavustest loobuda, kutsub Lek oma näitusega vaatajat pigem üles teadlikumalt valima. "Ma arvan, et mida inimene kõige rohkem saab teha, on proovida toetada selliseid inimesi, kes nende oluliste teemade eest võitlevad," ütleb ta.

Samuti näeb ta parema tuleviku võtit tasakaalukas arutelukultuuris. "Näiteks sellised aktsioonid, nagu praegune supiviskamine tekitavad inimestes negatiivseid tundeid terve kliimateema vastu," sõnab ta. Kui ühest küljest peab ta supiviskamist toidukriisi taustal silmakirjalikuks, siis teisest küljest on selline aktivism Leki hinnangul liiga äärmuslik.

"Minu arust siin ongi vaja tasakaalu. Tulebki omavahel rääkida ja proovida mõlemat poolt mõista," soovitab ta. Kui kumbki vaidluspool näitaks teisele, et mõistab teda, kuigi ei pruugi temaga nõustuda, kulgeks arutelu juba positiivsemas võtmes. "Oluline ongi hoida positiivset hoiakut, sest see annab energiat ja jõudu. Negatiivne hoiak kaotab energiat ning kui seda pole, on keeruline probleemidest jagu saada, leida lahendusi," märgib Lek.

Korraldajad: noored näitavad julgemalt tundeid

Konverentsil HUNTS korraldajate Ave Goršiči ja Reet Hiiemäe sõnul osalevad konverentsil avatud mõtlemisega noored, kes ei pelga edastada endale olulisi sõnumeid fotode, luule, räppmuusika või mõne muu loova meediumi kaudu. "Varasematel põlvkondadel seda julgust ei ole – nemad justkui ei tohi kurta ega tundeid välja näidata, aga noored julgevad seda teha ja leiavad selleks kunstilisi vahendeid," võrdleb Goršič.

Nii osutasid noored ka konverentsi käigus maha peetud aruteluringis "Humanitaaria ja rohepööre", et äärmuslikud aktsioonid rohepöördele kuidagi kaasa ei aita. "Rohepöörde sõnum saab tulla ainult tasakaalu kaudu, sest kogu rohepöörde mõte on ju samuti, et oleks tasakaal," märgib Hiiemäe. 

Noored tõid tema sõnul aga välja, et meedias on rohepööret puudutav info vastukäiv, ja et iga huvirühm paisutab seal mingit aspekti üle. "Terviklikku tasakaalustatud infot ei olegi justkui kusagilt võimalik terve paketina võtta. Just tasakaalus inforuum oleks suund, kuhu nemad eelistaksid liikuda," sedastab Hiiemäe.

Goršiči jaoks jäi lisaks tasakaalukusele vestlusringist kõlama ka tunnete tähtsus. "Arutelus tuli välja, et inimesteni võiks jõuda just nende tunnete kaudu, läbi kunsti, kirjanduse ja keskkonnaluule," meenutab ta. Temagi sõnul soovisid noored näha meedias negatiivsuse kõrval rohkem helgeid näiteid ja dialoogi.

Hiiemäe sõnul saab humanitaaria aidata rohepöördes teadvustada ka inimeste uskumusi. Just viimased määravad tema sõnul sageli inimeste hoiakuid ja valikuid. "Selles, et erinevalt uskuvad inimesed võiksid rahumeelselt suhelda ja koos edasi liikuda, võiks just olla humanitaarial olla tõlgendav, selgitav ja tasakaalustav roll," pakub ta. 

Goršiči sõnul juhivad inimeste käitumist uskumuste kõrval ka hirmud. "Oma harjumustes kardetakse mingisuguseid muutusi teha, sest kardetakse, et see on ebamugav," toob ta näite. Hiiemäe sõnul ei aita siin kaasa mustvalgeid lahendusi pakkuv meedia, mis kipub panema jätkusuutliku toimimisega seotud vastutust eelkõige tavainimese õlgadele. "Kui inimene on juba loobunud enda pesemisest ja sõidab jalgrattaga, miks siis veel suruda talle juurde vastutust või süütunnet?" arutleb Hiiemäe.

Lõpeks nägid noored vastuolu lakkamatu majanduskasvu ning inimestele antud soovituse vahel vähem tarbida. "Võib-olla oleks võimalik majandusse saada tasakaal. Alati ei pea kasvama lõppematult, vaid kui mingi asi on hästi sissetöötatud, võib ju ka säilitada olemasolevat toimivat süsteemi," osutab Hiiemäe.

Humanitaarainete õpilaskonverents HUNTS toimus 4. novembril 2022 neljandat korda Eesti Kirjandusmuuseumis.