Flâneur on prantsuse nimisõna inimese kohta, mis tähistab sõna-sõnalt midagi laisklemise ja kõndija tähenduses, aga millel on mõned nüansirohked lisatähendused. Vikipeedia soovitab selguse huvides mõtelda traditsiooniliselt mehele, linna jõukuse ja modernsuse ambivalentsele kujule, kes omapäi ja ilma erilise eesmärgita kõmpides vaatleb kaasaegse elu kulgu.

Ühte fraasi sõnade- ja nüansirohke selgituse koondamine kajastab ajatu pürgimust kodeerida edastatavasse vormingusse võimalikult palju infot. Vahest hoomame seda paremini oma praeguses soovis omada suuremat interneti kiirust. Sisuliselt soovime, et ühes hetkes edastataks rohkem teavet. Seda tegid antud näites prantslased, koondades sõnades pika selgituse ühte võtmesõnasse.

Sarnaseid teabekontsentraate kasutame tuttavlike märksõnade ja vihjetena, osutustega filmi- või raamatustseenile, rääkimata lühisõnumite keelest ja piltidest või matemaatilistest ja statistilistest mudelitest. Aega juurde ei saa. Sestap paigutamegi sellesse rohkem tähendusi. Ühtlasi kasutame üha suurema osa ajast sellise infoga tegelemisele ja olles üha enam üksisilmi kummargil telefoni kohal.

Evolutsioon kujundas inimese näo koos muutuvate ilmetega haruldaselt oluliseks infokodeerijaks. Paljud on kuulnud on nn 7-38-55 reeglist, mille allikaks on Albert Mehrabiani uuringud inimeste vahelisest suhtlusest.

Teadlane eristas, et sõnades edastatakse vaid umbes seitse protsenti, hääle varjunditega 38 protsenti ning keha ja eriti näoilmetega üle poole ehk 55 protsenti kommunikatsioonist. Sellest sündis teine populaarne tõdemus, et sõnadega edastatakse suhtlemisest alla kümne protsendi. Hing tahaks endiselt kogeda maailma rohkemat, kui saadakse kõrva räägitud või ekraanile kuvatud tekstist. Seepeale lisandus telefonidele pilt.

Lilledest vaasis teeb kunstnik pildi. Seda tuntakse surnud looduse ehk natüürmordina. Pilt tehakse peamiselt ilu edastamiseks. Inimese portree eesmärk on näha pildil märke elust. Inimestega pildilt loetakse nähtamatut liikumist, meeleolusid ja isegi mõtteid. Vahest kõige kuulsam on Leonardo Da Vinci Mona Lisa.

Kuidas on see aga seotud flâneur'iga? Lühikesi vastuseid oleks mitu. Näiteks Honoré de Balzac iseloomustas flâneur'i tegevust kui "silmade gastronoomiat ". Kaasaegsema vastuse leiab nähtuse pahupoolelt. Nutitelefonide kohale kummardunult nägusid varjavad inimesed on kõrvaltvaatajatele igavad, trafaretselt inertsed kujud, kellega ei sünni õueruumis midagi erilist. Sama hästi võivad nad istuda kinnises laos või virnas.

Pikema mõttearenduse antud teemal kirjutas USA kirjanik Paul Greenberg artikliks "Kuidas iPhone rikub jalutamise", alapealkirjaga "Tehnoloogia rünnak flâneur'ide vastu". Autor räägib esmalt oma äiast, kellel oli kombeks aeg-ajalt külastada New Yorki, et pildistada inimeste nägusid. Nüüd polevat ta Suures Õunas enam tükk aega käinud.

Isegi selles suures linnas on kadumas juhuslikud trehvamised võõrastega, kogemata vahetatud tähenduslikud pilgud või kaugusest seiratavad sõnatud, aga tähendusrikkad pantomiimid. Kadumas on see kõik, mida sai pidada ei tea kaua aega flâneur'i eluviisi keskmeks.

Pauli arvates oli tema äi flâneur. Ta arvab, et kõigis inimestes peitub alupärane flâneur, kuna oleme sünnilt rändajad. Esivanemad läbisid päevas tosinaid kilomeetreid. Mõnikord otsides saaklooma, teinekord kohta, kus ööbida. Tihti aga ka vaid selleks, et maailma jälgida. Olla liikumises, pea püsti, silmad ja kõrvad häälestatud juhukohtumistele. See oli ja peaks olema meie loomulik olek, tõdeb artikli autor.

Ta jätkab, et sihita hulkumine, juhuslike kohtumiste otsa komistamine ja neil kohtumistel improviseerimine ongi elu tõeline sisu. Korralikult teostatuna tuleks flâneuri päevi elada nii, nagu mängitakse noote džässiansamblis, lõpetab ta oma mõtte.

Prantsuse 19. sajandi poeet Charles Baudelaire nimetas end flâneuriks protestina kapitalismi tungimisele inimkonna vabasse aega ja ruumi. Paraku ei talu kapitalism "vaba" aega ja ruumi. Seetõttu on meil nüüd nutitelefon, maailma ignoreeriv vaade suunatud alla koos klappidega, et eirata planeedi sosinaid. Lugematud mobiilsed teenused ja kaardid üheskoos peavad salanõu, kuidas võtta meilt aeg ja ruum. Midagi enam ei leita ega avastata. Sellest, mida tajud, moodustab üha rohkem ekraanilt soovitatu ja juhendatu.

Siiski, kõik pole veel kadunud. Passiivsusega allesjäänut ei päästa. Briti ajaloolane G.M. Trevelyanilt pärineb mõte, et tal on kaks arsti – parem jalg ja vasak jalg. Peaksime rohkem kõndima. Mitte niivõrd kepikõnni mõttes ja mõeldes kaalulangusele, vaid flâneur'i moodi edendama elust osasaamist, ilma eesmärgita, ilma igasuguse ootuseta jalutusele saada sellest mingit muud kasu peale meie enda vaimuvabaduse.

Telefon võib võõrustusnähtude tardumuse vältimiseks kaasas olla, aga taskus.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".