Kui mitte kõik, siis enamus nõustub jätkuva vajadusega luua teadmisi koos nende kinnistamisega. Mis kasu oleks uue informatsiooniga vaid üürikest aega kohtumiseks, kui seda ei võeta omaks? Vaid teadmistega saab osaleda kollegiaalses vaimses protsessis, mille tulemus saab olla midagi enamat liikmete summast. Vaistlikumalt või teadlikumalt on selle saavutamiseks viimased umbes 2700 aastat rajatud raamatukogusid.

Nimetus ja formaat olid esialgu teised, aga mõte välise infokandja kaudu teadmiste jagamiseks ja omandamiseks on jäänud samasuguseks. Vihmast, tuulest ja maailmamürast eraldatud keskkonnas saab kohtuda uue teabega, et seostada see siis rahus mõtiskledes seniste arusaamadega ja omaks võtta. Raamatukogu on iga õppeasutuse juures, kinnitamaks, et pakutud meetod toimib või vähemalt toimis.

Digitaalsed tehnoloogiad asusid levitama igasugust teavet, survestades tavapäraseid, hoolikamalt kureeritud teabe vorme, nagu entsüklopeediaid, ajalehti ja raamatuid, ning tõrjusid tahaplaanile nendega seotud taristud.

Kõikjalt maailmas koolipõlve keskel asuvate 15-aastastega tehtud küsitlustes tõdetakse langevat huvi raamatute ja raamatukogude vastu. Väljaspool kooli loeb raamatuid meelelahutuseks väike ja kahanev osa lastest. Paari aasta eest 18 riigis läbiviidud uuringust koorus välja veelgi kurvem tõdemus. Lapsevanemate hoiak raamatute suhtes oli võsukestega võrreldes veelgi negatiivsem 15 riigis.

See toob päevakorda küsimuse, mida teha raamatukogudega. Teema pakub võimaluse tulisteks debattideks. Samal ajal elavad raamatukogudega harjunud ja neid endiselt hindavat paar põlvkonda koos pereliikmetega, keda huvitab see formaat vähe, kuis neid köidavad raamatute asemel digitaalsemad infoplatvormid.

Raamatukogude suhtes optimistlikumat vaadet avas hiljuti paberväljaandes Edasi akadeemik Marek Tamm, pakkudes raamatukogude tuleviku kohta kuus teesi. Kommentaari huvides piirdugem osutusega kolmele. Esimene tees kannustab usku, et kuna raamatukogud sündisid enne trükiraamatuid, elavad nad üle ka raamatuhuvi languse. St raamatukogu on raamatutest suurem sotsiaalne ja intellektuaalne fenomen ning sestap vastupidavam.

Teine tees väidab, et koos digitaalsuse kasvuga kasvab füüsiliste raamatute väärtus ja ka raamatukogud omandavad suurema füüsilise paiga väärtuse. Viies tees ennustab, mida vähem kasutatakse raamatukogusid raamatute lugemiseks, seda suuremaks kasvab nende roll sotsiaalse suhtluse keskustena.

Seega elavad raamatukogud muutused üle, kasvatades tarvidust, muutudes teistsuguste vajaduste rahuldamise keskusteks. Antud väljavaate ühele võimalikule ja juba vorme võtvale stsenaariumile näitab teed USA-s raamatukogu direktorina töötav Anthony Aycock artiklis, mille pealkirja võiks tõlkida "Kuidas raamatukogudest said vaimuhaigustega inimeste varjupaigad". Loodetavasti pealkiri ei peleta, vaid äratab julgemalt mõtlema modernse ajastu inimeste vajadustele.

Tegelikkuses teavad raamatukogu töötajad seda juba pikemat aega. Tähelepanek ületas uudiskünnise vähemalt seitsme aasta eest, kui Washington Postis tsiteeriti raamatukogutöötajat, kelle hinnangul moodustasid raamatuhoidla püsiklientidest poole kodututd ja vaimse tervise häiretega inimesed. USA puhul lasub osa põhjustest umbes pool sajandit varem alanud üleminekul vaimuhaiguste ravis kinnisest institutsionaalsest ambulatoorsele ravile.

Euroopa teeb seda sama. Aastal 2012 avaldati "Euroopa ühtsed juhised institutsionaalselt hoolduselt kogukonnapõhisele süsteemile ülemineku kohta". Sissejuhatus kirjeldab olukorda, milles elavad kogu Euroopas sajad tuhanded puudega, vaimse tervise probleemidega inimesed, eakad või mahajäetud ja kaitseta lapsed suurtes eraldavates hooldeasutustes.

Sellised institutsioonid loodi algselt hoolduse, toidu ja peavarju pakkumiseks, kuid nüüdseks on tõendid näidanud, et need ei suuda tagada isikukeskseid teenuseid ja sobivat tuge täielikuks kaasamiseks. Füüsiline eraldamine kogukondadest ja peredest piirab tõsiselt nendes institutsioonides elavate ja kasvavate inimeste võimalust ja valmisolekut osaleda täielikult oma kogukonna ja laiemalt ühiskonnaelus.

Probleem on olemas. Lahendus pole olnud piisavalt toimiv. Samal ajal otsivad ühiskonda tõhusama kaasamise ja liikmete vaimseks rikastamiseks loodud raamatukogud uut väärtuspakkumise sisu ja vormi. Raamatukogudirektor Athony Aycock toob arvukaid näiteid raamatukogust kui rahusaarekesest keset rahutusi ning nõuandvat ning ohutut paika ühiskonna haavatavamale osale.

Mõtlemapaneva arutelu lõpuks tõdeb autor, et raamatukoguhoidjatel on ainulaadne võime aidata inimestel leida vastuseid. Just seetõttu olemegi oma karjääri pühendanud. Mõnikord leitakse vastused raamatutest, ajakirjadest, internetist, aga mitte alati.

Raamatukogutöötajad näevad inimesi sageli nende kõige madalamatel hetkedel. Meil on kohustus ja võib-olla kutsumus ulatada neile abistav käsi.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".