Ühes tuntud loos ehitas Noa taevast saadud juhiste põhjal suure laeva. Seejärel päästis ta end ja muid elukaid üleujutuse eest. Hiljem sündis talle kolm poega, kes omakorda tõid ilmale 70 lapselast. Mõne aja pärast oli kaugeid sugulasi nii palju, et nad jaksasid endale nime tegemiseks rajada taevani ulatuva torni.

Ehitis tuli taevasele isale pahase üllatusena. Ta mõtles seepeale, et kui inimesed suudavad omavahel samas keeles suheldes luua midagi nii ülbet, siis mida kurja võivad järgmiseks korda saata. Kõigevägevam otsustas ohu kõrvaldamiseks inimeste keeled sassi ajada, et nad edaspidi üksteist ei mõistaks.

Noa laeva loole pole faktilist kinnitust leitud ja seda peetakse müüdiks. Põlvest põlve edasikantuna näitab see aga, et tegemist on kultuurile õpetlike näidete varal väärtusi koondava juhisega. Faktiline vanadus õpetab muu hulgas, kui vähe on mõned inimesega seotud asjaolud muutunud.

Tuntud müüti kasutas sissejuhatuseks kultuuripsühholoog Jonathan Haidt suhtlemisvõimaluste kasvamise kiuste üksteise mõistmatust käsitlevas essees. Ameeriklasena huvitas psühholoogi sealse rahva polariseerumine pimedaks ja kurdiks jäämise piirini. Kõigile kõike vahendavas inforuumis ei nähta, ei kuulda ega mõisteta endale meeldivast erinevaid inimesi ega nende seisukohti.

Vana müüt võis ollagi ennustus. Paabeli torni varemeid ei tasunudki varem otsida, sest taevani ulatuva potentsiaaliga tehnoloogiline võimekus saavutati hiljuti ning alles nüüd hakkab odav ja kõigini ulatuv suhtlusvõimalus levitama ette kuulutatud mürki.

Kvalitatiivne muutus toimus alles viimase kümne aastaga, märgib Haidt. Midagi läks ootamatult väga valesti, tõdeb kirjutaja ja lisab, et "oleme segaduses, me ei suuda rääkida sama keelt ega tunnustada sama tõde. Oleme üksteisest ja minevikust ära lõigatud".

Ühendriikideks peetaval alal elab kaks rühma inimesi, kelle jaoks tähendab sama põhiseadus erinevaid asju, nad elavad erineva majandusloogika järgi ja jutustavad teistsugust ajalugu. Kümmekonna aasta eest oldi veel sama rahvas, kes eelistas küll ühte või teist otsust ning pidas teisi eksinuks, kuid kuulas nad vähemalt esmalt ära. Nüüd, kui ärakuulamise võimalused on tõhusamad kui eales, ollakse ootamatult kurdid ja pimedad.

Haidt osutab sotsiaalset arengut etapiviisiliselt selgitavale teooriale. Rahvastikutiheduse kasv loob uusi tehnoloogiad. Tekkisid kirjutamine, teede võrgustikud ja trükipress. Need lõid uusi võimalusi vastastikku kasulikuks kaubanduseks ja teiste kogemustest õppimiseks. Isegi kui trükipress levitas Euroopas ketserlikke ideid ja põhjustas ususõdu, osutusid mõned konfliktid progressi lahutamatuks osaks, tänu millele tärkasid kaasaegsed rahvusriigid.

Varajased interneti vestluskeskkonnad ja e-kirjavahetus 1990. aastate alguses olid arengu loomulik osa ning andsid aimu tulevast. Kümmekonna aasta pärast kujunes domineerivaks Facebook. Aastal 2012 firma börsile toomise ajal märkis Mark Zuckerberg investoritele saadetud kirjas, kuidas ühiskond on jõudnud järjekordsesse pöördepunkti, mil sotsiaalmeedia loob inimestele täiesti uue viisi info levitamiseks ning tarbimiseks. Uue suhtlusruumi peadirektor ennustas, et Facebook võimaldab "muuta paljusid meie tuumikorganisatsioone ja tööstusharusid".

Zukcerbergi kümne aasta tagune ennustus on korrektne, aga vaid osake suuremast pildist. Pildist, millel võib märgata segadusse sattunud ehitajatest pooleli jäänud Paabeli torni kontuure. Ajaloost on teada, et tulemusrikkaid kogukondi hoiavad koos suure usaldustasemega sotsiaalsed võrgustikud, tugevad institutsioonid ja jagatud lood. Haidt väidab, et sotsiaalmeedia nõrgestas kõiki kolme peamist jõudu, mis hoidis seni koos edukaid demokraatiaid.

Keegi ei planeerinud, asjad lihtsalt juhtusid ja pakkusid järgmise sammu. Esialgsest võõrastusest üle saanutena muutusid sotsiaalmeedia kasutajad järk-järgult mugavamaks ning asusid oma elu intiimseid üksikasju jagama võõraste ja ettevõtetega. Võtmesündmuseks võib pidada aastat 2009. Toona lisandusid postitust kiitva pöidla ja postituse edasi jagamise nupud. Platvormid olid harjutanud kasutajaid panustama rohkem aega avalikule esinemisele ja vähem aega ühenduse loomisele.

Kasutajad seda ei taju, aga laikimise, pooldamise ja heakskiidu telje teises otsas on rühmi moodustavalt vihkamine, karistamine jmt. Nende vahel asuvad emotsioonid, millega juhitakse vajadust kuuluda "õigete" poolele. Rühma kuuludes muutub vihkamine üha puhtamaks. Varjundeid ei taluta ja enda kuuluvust peab demonstreerima, mistõttu muutub hoiaku signaliseerimine üha rajumaks.

Tujudega mängimine õpetas platvormi omanikule, et tusa toitmine on majanduslikult kasulikum, hoides kliendid kauem teenust kasutamas. Poliitikud õppisid massidega manipuleerima. Mõranesid usaldus reeglite, normide ja institutsioonide suhtes. Oli vaid aja küsimus, kuni autoritarne juht nägi võimalust külvata demokraatia ning tema vaenlaste vastaseid hirme ja vägivalda. Võimust võtsid valeinformatsiooni levik, poliitiline polariseerumine ja populism. Keegi polnud seda soovinud, aga nüüd on raske lahti ütelda.

Haidt nimetab juhtunut struktuurseks nõrgamõistuslikkuseks. USA ehitas 20. sajandil inimkonna ajaloos kõige võimekamad teadmisi tootvad institutsioonid, kuid piisas kümnest aastast, et saavutatu unustada ja muutuda massiliselt tormates rumalamaks.

Haidt pole optimist. Teadlane ennustab, et olukord läheb veelgi halvemaks ja vähemalt ameerika ühiskonda tabab kollaps. Seda võib vist pidada rõõmusõnumiks, sest hoiatus ju meid ei puuduta.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".