Suurem plasmapilv jõudis Maani algul prognoositust paar tundi hiljem – kella 6–7 vahel. Nõnda jäid virmalised ka Eestist nähtuna oodatust nõrgemaks. Prognoosi kohaselt võib aga virmalisi näha ka ööl vastu reedet.

Päikese 11-aastane aktiivsustsükkel jõuab oma haripunkti paari aasta pärast. Juba praegu leiab aga tähe pinnalt üha sagedamini päikeseplekke, millega seostub erinevaid magnetilisi nähtusi. Näiteks on need tihedalt seotud krooni massipursetega, mille käigus paiskub ilmaruumi hulgaliselt laetud osakesi – plasmat.

Teisipäeva varajastel öötundidel vallandus parasjagu Maa suunas asetseva plekirühma 2975 lähistelt mitu loidet. Maa poole asus teele kaks plasmapahvakat. Prognoosi kohaselt võivad tekitada need tugevaid virmalisi, mille ovaali äärt on näha isegi Lõuna-Eestis.

Kihla vedada selle peale siiski veel ei saa. "Praegu muudab ennustuse tegemist raskemaks ka see, et Maa suunda paiskus kaks eri kiirusega ja Maa suhtes eri nurga all liikuvat plasmapilve. Kuna üks hakkab teist sellele järele jõudes mõjutama, ei saa me veel sada protsenti kindlad olla, et see ühinemise järel Maad tabab," sõnas Kertu Kosk, virmaliste entusiast ja harrastusteadlane.

Tartu Observatooriumi tähefüüsika teadur Tõnis Eenmäe märkis, et enamasti ei pea geomagnetilise tormi tekitamiseks olema suunatud massipurse otse Maa suunas. Viimase kahe Päikese aktiivsustsükli jooksul on krooni massipursete hajumisnurgad jäänud tavaliselt vahemikku 10 kuni 75 kraadi.

Küll aga peaks geomagnetiliste tormide tekitamiseks krooni massipurse toimuma pigem Päikese Maa poole pööratud poolkera keskosa lähedalt. "Mida tugevam ja väiksema hajumisnurgaga on purse, seda tugevamaid mõjusid on oodata ka Maale – seda eeldusel, et nii kitsalt suunatud purse planeeti tabab," lisas teadur.

Kosmiline ilmaennustus

Üldiselt jõuavad päikeseloidete plasmapilved Maani kolme päevaga. Võimsamate pursete korral võib kahaneda vahemik isegi 13 tunnini. Kolmapäevase ennustuse kohaselt saabub tormi haripunkt sel korral Eesti aja järgi vastu neljapäeva hommikut, pärast kella 3.00. Ilmateenistuse prognoosi kohaselt tuleb öö valdavalt selge.

Kertu Kosk rõhutas, et virmaliste vaatlemiseks tasub teha konkreetseid plaane alles samal õhtul. "Täpsemat kellaaega teame me aga ikkagi ainult paar tundi varem – just nii kaua läheb plasmapilvel aega plasmaparameetreid mõõtvatest satelliitidest Maale jõudmiseks," märkis fotograaf. Paljutõotaval õhtul tasuks hoida silm peal näiteks veebilehel Virmalised.ee või SpaceweatherLive.

Paljudes virmaliste vaatlemist hõlbustavates veebirakendustes esikohal olev Kp-indeks annab eesootava õhtu kohta vaid jämedakoelise hinnangu. "Kp-indeks näitab maksimaalset Maa magnetvälja aktiivsust kolmetunnises perioodis. Kp-ennustust saab võtta vaid eelinfona, et nendel perioodidel võib meid päikesetuul tugevamalt tabada. Täpsemat ennustust see ei võimalda," selgitas Kosk.

Piltlikult võib võrrelda virmaliseennustust seega ilmaennustusega. Kui lähitundideks lubatakse mingi tõenäosusega sademeid, saab alles tagantjärele öelda, kui palju neid tegelikult tuli ja mis kellaajal tugevamalt sadas.

Täiuslik torm

Tugevama geomagnetilise tormi ja eredama virmaliste mängu tekitamiseks peab olema täidetud mitu eeltingimust. Mida tihedam on Maani jõudev osakeste voog, seda tugevam on geomagnetiline torm. Sellest johtuvalt tungib ka rohkem laetud osakesi Maa atmosfääri, tekitades selle moodustavate molekulidega põrkudes eredamaid virmalisi.

"Geomagnetiliste tormide käigus kasvab Maa magnetväljas lõksus olevate laetud osakeste hulk, järjestikuste tormide panus kasvatab tihedust veelgi. Seetõttu võib oodata ka tugevamaid virmalisi," sõnas Tõnis Eenmäe. Kui Päikeselt tulevate laetud osakestega kaasnev magnetvälja poolused juhtub olema kõigele lisaks võrreldes Maa magnetvälja poolustega vastupidise suunaga, on Maani jõudva purske mõjud veel oluliselt tugevamad.

Pikk ja lühike vaade

Üldisemat sorti ülevaate tuleviku kosmoseilmast on võimalik saada umbes kuu aega ette. Päikese pöörlemisperiood on keskmiselt 27 päeva ehk selle ajavahemiku järel on Maa poole suunatud Päikese sama külg, mis ligi kuu aega varem. Kui päikeseplekkide eluiga võib olla päevade ja harvem nädalate pikkune, siis plekkidega seotud aktiivsemad piirkonnad võivad püsida Päikesel mitmeid kuid.

"Neis aktiivsetes piirkondades võivad tekkida uued plekid. Mida aktiivsem piirkond, seda suurema tõenäosusega tekib sellest erinevat tüüpi päikesepurskeid. Seega on päikesepursete tõenäosust võimalik hinnata ja ka ette ennustada," kinnitas Eenmäe. Küll aga on põhimõtteliselt võimatu kindla purskeaja ja -koha ennustamine.

Päikesepursetele järgnevate sündmuste ennustused on muutunud samas üha täpsemaks, seda nii vaatlus- ja arvutusvõimsuse kasvu kui ka täpsemate ning palju keerulisemate mudelite kasutuselevõtu tõttu. Ühtlasi hoiab Päikesel silma peal üha rohkem satelliite, nagu Päikese Dünaamika Observatoorium (SDO).

Peaaegu Maa orbiidil liiguvad ümber Päikese satelliidid Stereo A ja B, mis võimaldasid vahepeal näha ka Päikese Maalt nähtamatuks jäävat külge. Tehiskaaslased SOHO ning DISCOVR asuvad seevastu Maast umbes 1,5 miljoni kilomeetri kaugusel Lagrange 1. punktis, kus nende asukoht Päikese ja Maa suhtes praktiliselt ei muutu. Asukoht võimaldab seirata tähte järjepidevalt.

"Siiski on 1,5 miljonit kilomeetrit 100 korda väiksem Maa ja Päikese vahelisest kaugusest ja seetõttu saame Päikeselt erinevat tüüpi pursete käigus Maa juurde jõudvate suure energiaga osakeste osas vaid väga lühikese eelhoiatuse," tõdes Tõnis Eenmäe.

Päikeselt välja paisatud ainest jõuavad esmalt kohale väga suure energiaga elektronid. Suurusjärkude võrra raskemad prootonid või raskemate keemiliste elementide ioonid, mis on elektronidest oma mõju poolest palju ohtlikumad, jõuavad kohale hiljem. "Kui Päikest jälgivad satelliidid tuvastavad elektronide voo kasvu, saab selle põhjal ennustada ohtlikumate osakeste saabumise aega ja hinnata geomagnetiliste tormide oodatavat tugevust," lisas teadur.

Nii on võimalik vajadusel satelliite nende elektroonikasüsteemide kaitsmiseks panna erilistesse turvalisematesse töörežiimidesse või neid ka praktiliselt välja lülitada. Kosmoseilmaga peavad tulevikus arvestama ka astronaudid. Halvimal juhul võiks saada Kuul eluohtliku kiirgusdoosi juba loetud tundidega.

Silmarõõmu veel mitmeks kuuks

Vaatamata lühenevatele öödele ja saabuvale kevadele on võimalik silmata hea õnne korral virmalisi veel mitu kuud. "Märtsi keskel oli virmalisi näha isegi üle aovalguse ja tugeva mängu korral on võimalik neid pildistada ka mais. Üldiselt on virmaliste hooaeg meil siiski augustist aprillini. Poole tunni jooksul mitte midagi nähes pole mõtet veel pettuda," sõnas Kosk.

Küll tuleks välja minnes aega varuma. "Näiteks saabus 13. märtsil plasma kolme lainena, mida lahutasid üksteisest 1,5 tundi," tõi Kertu Kosk näite. Vahetult pärast esimese laine saabumist lootusrikkalt välja minnes ja vaid tunni oodates oleks võinudki jääda pika ninaga.

Virmalisi vaatlema asudes tuleb pidada meeles sedagi, et inimsilmal kulub pimedusega harjumiseks umbes pool tundi. Kindluse mõttes võiks ka eelnevalt selgeks teha, kus asub põhjakaar ja pilk just sinnapoole suunata.

Päikese aktiivsuse tipp saabub aastal 2024. Ennustuste kohaselt tuleb 25. aktiivsustsükkel mõnevõrra tugevam kui eelmine, kuid maksimum jääb pikaajalisest keskmisest siiski umbes kolmandiku võrra nõrgemaks.

Pikaajaline ennustus ei ütle aga midagi üksikute sündmuste tugevuse kohta. "Kuna need protsessid on juhuslikud, ei suuda me ennustada, millal võib millisest plekigrupist tulla väga vägev päikesepurse. Sealt võib tulla suuri üllatusi, aga minna ka suhteliselt tagasihoidlikult, nagu eelmise tsükli korral, kui ekstreemseid üllatusi polnud," sõnas Tõnis Eenmäe.