Kümme aastat tagasi oli Eesti üks rikkalikuma metssigade asurkonnaga maid kogu Euroopas, kuid Aafrika seakatku tagajärjel kukkus see väga lühikese ajaga drastiliselt. Avalikkusesse jõudis toona hulgaliselt pilte massiliselt hukatud kodusigadest, kuid tapatalgud käisid ka metsades, kus jahimehed küttisid metssigu, et piirata nende arvukust ja takistada seeläbi haiguse levikut.

"Mina märkasin seda täpselt sellise nurga alt, nagu seda märkas Kagu-Eestis elav maainimene. Mõned metssead surid mul maja ümber ja siis sai neid matta ja jahimeestega ära vedada. Üks emis oli aidast lausa kümne meetri kaugusel hinge heitnud ja üks põrsas tiirles tema ümber, aga paariks aastaks olid sead sellest piirkonnast täiesti kadunud. Luid leidsin seal veel hiljemgi," meenutas katku pealetulekut zooloog ja Keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna juhtivspetsialist Rauno Veeroja.

Nüüd olukorrale tagasi vaadates toovad eksperdid välja, et üks põhjus, miks seakatk Eestis nii suurt laastamistööd teha suutis, on sigade kui oluliste jahiloomade aastaid kestnud intensiivne lisasöötmine. Nagu ütles Rauno Veeroja – selleks, et haigus saaks levida, on ennekõike vaja sigu. Paraku olid jahimehed omast huvist hoolitsenud selle eest, et sigu oleks metsas tõesti palju.

"Kui sellise suure asustustihedusega asurkonda haigus sisse lööb, siis kipubki ta seal levima nagu kulutuli. Eriti nii surmav haigus, nagu seda on sigade Aafrika katk," tõdes Veeroja.

Lisasöötmise mõjust annab tunnistust seegi, et seakatku järel vähenes ka kährikkoerte arvukus. Samas on teada, et seakatk kährikuid ei mõjuta. Küll aga olid sigade söögiplatsid ka kährikute toidupaigaks ja kui sigade toitmine ära lõppes, vähenes kohe ka kährikute arvukus.

Metssigade arvukus kukkus igal juhul kiiresti ning tänaseni on peamine katkust puutumata piirkond Hiiumaa, kus jahimehed tänaseni pingutavad, et sigade populatsiooni kontrolli all hoida. Aastatel 2019–2020 tundus, et haigus ongi seljatatud, kuna ühtegi uut juhtumit ei lisandunud. Pooleteise aasta jooksul jõudsid loomakasvatajad ja ka jahimehed kergendatult hingata, kuna viirus pidas pausi.

Samas tõdeb põllumajandus- ja toiduameti loomahaiguste spetsialist Helen Prommik, et see kehtib vaid kütitud või surnuna leitud sealt võetud positiivsete proovide puhul. Kogu pooleteiseaastase pausi jooksul leiti antikeha-positiivseid sigu, mis viitab võimalusele, et haigus asurkonnas siiski levis.

Seetõttu ei olnud haiguse kulgu jälgivatele ekspertidele eriline üllatus, kui 2020. aasta augustis tuvastatigi ühelt Raplamaal surnuna leitud loomalt seakatk. Tänaseks on haigust leitud juba ka Harjumaal, Virumaal ja Võrumaal. Info kogumiseks on keskkonnaamet seadnud üles spetsiaalse veebirakenduse, kus saab surnud looma leiust teatada.

Kuidas see siis ikkagi võimalik on, et juba kadunud haigus niisama tagasi tuli?

"Sellele on väga keeruline ühest vastust anda. Teadlased on üritanud välja mõelda, kuidas ta ikkagi vahepeal ära kaob ja miks hiljem teatud aladelt uuesti esile kerkib. Praeguseks on tekkinud erinevad teooriad," ütles Helen Prommik.

Üks võimalus on, et varasemal perioodil kütitud, kuid kontrollimata viirust sisaldav liha on kunagi sügavkülma pandud ja sealt hiljem metsa alla jõudnud. Samuti on võimalik, et haigus on Eestisse üle piiri tagasi toodud samamoodi, nagu toodi välismaalt tagasi ka koroonaviirus.

"Sellist võimalikku kohta ei peagi kaugelt otsima, sest Balti riigid ja Venemaa on tegelikult sigade Aafrika katku täis. Kuna inimeste liikumine nendest riikidest on päris intensiivne, ei saa ka välistada varianti, et nendega koos on ka mingisugune lihatoode sinna metsa alla jõudnud. Ja muidugi jääb ka see võimalus, et viirus on kogu aeg siin samas koha peal olnud, lihtsalt meie pole suutnud seda tuvastada," ütles Prommik.

Igal juhul hinnati sigade arvukust 2021. aasta märtsis umbes 12 000 – 13 000 isendi peale, mis tähendab, et sügisene arvukus võib olla koguni 25 000 ja haiguse leviku oht taas aina suurem. Selleks, et olukorda ohjeldada, on juba praegu kehtestatud ranged reeglid loomade lisasöötmisele, lisaks on hoitakse arvukust ka jahipidamisega madalamal. Jahimehed peavad seejuures puhastama pärast jahilkäiku nii oma jalanõud, sõiduki kui ka koera ning vältima seafarmide külastamist.

Samuti on seafarmidele seatud hulk turvameetmeid. Muu hulgas peab farmi ümber olema ehitatud aed, et vältida kodusigade kokkupuudet metsas elavate sugulastega. Farmi sisenemisel ja ka erinevate seapidamise sektsioonide vahel peavad olema desobarjäärid. Ühegi seadmega ei tohi liikuda ühest sektsioonist teise.

Sigade arvukuse jätkuv kasv võib aga tähendada suuremat sekkumist.

"Nagu inimesed enda kogemustestki teavad, oli näiteks koroona leviku tõkestamisel oluline ikka inimestevaheliste kokkupuudete vähendamine. Metsseale sa paraku ei ütle, et ära nüüd mine teise karja juurde. Peamine ohjeldamisvahend on siin ikka arvukuse all hoidmine," ütles Rauno Veeroja.

"Osoon" täna õhtul kell 20.30.