Eesti teedevõrk areneb. Mööda Eestit ringi sõites on pea kõigil põhimaanteel näha tee-ehitusi ning kaugel pole ka uute raudteede rajamine. Enne tööstusrevolutsiooni käis aga suurem osa raskemate kaupade veost just talvel, kui külmunud maapind võimaldas sõita saanide ja regedega otse üle soomassiivide. Aja jooksul kujunesid välja koguni konkreetsed talimaanteed, millest mõnede jälgi võib näha maastikus tänaseni.

"Eesti häda on see, et siin on tohutud sooalad ja suvisel ajal ühest paikkonnast teise tee ehitamine eeldab suurte soosildade rajamist. Nii palju, kui ma olen välja uurinud, olid Eesti algsed maismaa-teed ikka taliteed ja olid lausa talimaanteed. Sest olgem ausad, on maru kergem ehitada rege, mille alla saad panna puujala või sepistatud raudaluse, kui teha vankrit ja vankriratast. Ja eks ole ajaloos ka palju näiteid, kus vankriratas on purunenud, mis hullemal juhul on lõppenud reisija hukuga," tõdes Eesti muistseid taliteid uurinud Valdo Praust.

Kõigele lisaks oli Eesti maastik enne 20. sajandi suuri maakuivendamisi praegusest oluliselt soisem ja soomassiivid ulatuslikumad, mistõttu oli aasta ringi kõva pinda ka lihtsalt vähem. Lühematele soolõikudele sai küll rajada teetamme ja soosildu, kuid pikematel lõikudel ei olnud see vaid inimrammu ja veoloomade jõul võimalik.

Erialalt on Valdo Praust küberneetik, kuid taliteede juurde viis teda huvi Eesti mõisate vastu - mõisaid läbi käies tekkis ühel hetkel arusaamine, et nende paiknemine ei sobitu tihtipeale nüüdisaegse teedevõrguga. Mõned vanad teed kulgesid teatud aja otse, kuid tegid siis järske ootamatuid 90-kraadiseid kurve. Kogu pilt oli ebaloogiline, mistõttu hakkas Praust asja uurima. Vanade ürikute, maamärkide ja kaartide põhjal on tänaseks saanud kokku mudel sellest, milline vana teedevõrk olla võis.

Prausti järgi on paljud meie tänasedki maanteed kujunenud vanade taliteede trassidele. Üks selline on näiteks nüüdisaegne Tallinn-Tartu maantee, mille trassist kulges kolm lõiku varasemalt läbi soode taliteedena. Kuna Tallinn-Tartu on tänaseks korralikult välja ehitatud, ei ole selle talitee-osast enam ka kuigi palju näha. Küll aga on Eestis olemas üks koht, kus vana talitee on Valdo Prausti sõnul eriti markantselt näha. Selleks on kunagine Viljandi-Pärnu talitee, mis kulges otse üle Kikepera raba.

"Öeldakse, et kui astud soosse, siis jääb sinu jalajälg sinna mitmesajaks aastaks ja eks kui on rohkem käidud, jääb loodusesse ka korralik jälg. Vahel on aga näha rohkemgi. Näiteks läks Viljandi-Pärnu, ehk siis muinasaegse nimetuse järgi Sakala-Soontagana talimaantee risti üle Kikepera raba. Kuna sealt palju käidi, siis tekitas see veerežiimis niisuguse muutuse, et keset Kikepera raba on seniajani kuskil saja meetri laiune ja pooleteise kilomeetri pikkune männimetsaga kaetud riba. See näib looduslik, aga selle põhjus on inimtekkeline," selgitas Praust.

Vanade taliteede uurimiseks tuleb esmalt teha selgeks Eesti kunagised olulisemad keskused. Näiteks võib tänane Tallinn-Pärnu maantee kulgeda küll osaliselt mööda vanu talimaanteid, kuid muinasajal oli selle peamine lõunapoolne sihtmärk mitte Pärnu, vaid Soontagana muinasmaakond, mille piirid ulatusid tõenäoselt Pärnu jõe suudmest Vigala ülemjooksuni ning Tõstamaast Lavassaare soode lääneserva. 

Täna ei ole kunagisest keskusest enam säilinud midagi peale keset Avaste sood kõrguva linnamäe. 13. sajandil kulgeski põhiline talitee just siia ja vähemtähtsamad harud viisid edasi tänapäeva Pärnu suunas. Valdo Prausti hinnangul oligi Revala-Soontagana talimaantee üks kolmeteistkümnest muinasaegsest põhimaanteest.

"Näiteks kõik Kivi-Vigala kiriku kivid on toodud Kurese külast mööda seda sama tänapäevast Avaste-Soontagana talimaanteed," tõi ta näite selle tee olulisusest. Just Avaste-Soontagana viiekilomeetrine lõik ongi see, mida "Osooni" meeskond koos ühel veebruarikuu lörtsisel päeval avastamas käis, teejuhiks matkajuht Romet Vaino.

Kui vanasti läbiti taliteid peamiselt regedega, siis meie liiklusvahendiks olid matkasuusad. Võrreldes aastasadade taguse ajaga on praegused talved pehmemad. Meie läbisime oma marsruudi koguni täieliku lörtsiga, kuid vähemalt jää kandis ja kus lund oli, seal oli sellest ikkagi liikumisel abi.

Samas muul ajal oleks Avaste talitee läbimine juba päris keeruline. Nagu ütles Romet Vaino, on selline madalsoo peaaegu nagu eestlaste põrgu - märg ja ränkraskelt läbitav maastik, kus suvel kiusavad putukad ja talvel ulub tuul.

Mööda vana taliteed kulgedes ei ole kilomeetrite kaupa ühtegi märki inimtegevusest. Muudkui kõnnid ja kõnnid ja midagi peale soo enda ümber ei näe, aga kunagi on just see sama paiguti vaevu aimatav tee olnud üks Eesti olulisematest magistraalidest. 

"Ma olen ise ka seda mõelnud, et täna on nii raske hoomata seda, kui palju meil tegelikult kunagi neid soid ja rabasid oli. Ikkagi kuskil seitsekümmend protsenti looduslikest soodest või enamgi on ju kaduma läinud läbi nende suurte maaparandusprojektide. Neid soid ja taliteid võis ikka väga palju olla ja pidi olema ka väga hea kohalik teadmine nende kohta. Naljaga pooleks mõtlen vahel, et võib-olla meie esivanemad olidki natuke nagu sellised sookollid," mõtiskles matkajuht Romet.

Üks koht, kus sookolli-elu eriti ilmekalt vaimusilma kerkib, on keset Avaste sood asuv veidike kuivem koht, mida rahvas on kutsunud Kärje mäeks. Teadaolevalt ristus suur Revala-Soontagana siin ühe teise kohaliku tähtsusega taliteega ning pärimuse kohaselt olla siin 18. sajandini peetud koguni talilaatasid. Tänapäevast võsastunud soosaart vaadates on seda küll raske uskuda. Teadaolevalt on ka aardekütid Kärje mäge korduvalt külastanud. Kas siit ka midagi leitud on, seda teada ei ole.

Talitee lõpus kõrgub Soontagana maalinn. Nii nagu teest ei oskaks pilgu järgi selle kunagist tähtsust aimata, ei oskaks ka maalinna soosaarel silma järgi arvata, et siin üks Eesti olulisemaid keskusi olla võis. Kui praegu on Soontagana rohkem soo-poolsaar, siis enne 20. sajandi suuri kuivendamisi oli ta veel täiesti keset sood niimoodi, et saarele pääsemiseks tuli teada ka salajasi sooteid. Nagu Romet ütles - meie esivanemad pidid olema ikka tõelised sookollid.

"Osoon" täna kell 20:30.