Tugevalt polariseerunud ühiskonnas piisab vähesest ebamugavusest, et vastaspooled asuksid selle põhjustamises süüdistama teineteist. Kõiges halvas on süüdi kas vasak- või parempoolsed. Juhul kui mõni meediateenus püüab sõnumite filtreerimisega sõjakust vaigistada, algab sõnalahing selle üle, keda rohkem diskrimineeritakse. Nii on juhtunud Twitteri, Facebooki ja Google'iga, mida on pikemat aega süüdistatud teise osapoole soosimises ja kaeblejate vastases kallutatuses.

Laetud äärmusliku tundlikkuse õhustikus on teenuseomanikel või ametkondlikel järelvalvajatel üpris raske pahameele hirmus ja soovide rahuldamise orientiiride selguse puudumise tõttu juhtida teenuseid paremuse poole. Teenuste omanikud Facebooki Mark Zuckerbergist ja Microsofti Satya Nadellast, Google ja Apple juhtideni on korduvalt palunud, et riigid lepiksid mängureeglites kokku ja annaks neile teada, kuidas probleeme vältida.

Poliitikud on omakorda patiseisus, kuna nende ettepanekuid nähakse läbi võitja-kaotaja prisma, milles suvalisse pakkumisse suhtutakse kui "teise poole" võidu märki. Tulemuse on ühismeediateenuste omanike vastu suunatud pahameel. Avalikkusele jääb mulje, et suured IT-ettevõtted ei muutu. Järelikult teevad nad seda. mida tahavad ja on riikidest võimsamad.

Antud olustikus leidis eelmisel nädalal aset haruldane sündmus Euroopa Parlamendis. Digitaalsete teenuste seadusalgatus sai 530 poolt- ja kõigest 78 vastuhäält. Poolt hääletasid nii vasak- kui ka parempoolsed. Seejuures olid viimased koos liberaalsete vaadetega rahvasaadikutega tükk aega ettevõtlusele seatavate piirangute lisamise vastu, peegeldades juba kulunud hirme Brüsseli tungimisest inimeste ja ettevõtete ellu. Unustada ei saa ka reflektoorset vastuseisu kui ettepanekute taga on vastalised "vasakult" poolt.

Leebumise ja üksmeele põhjus olevat vasakpoolsete ja roheliste pakutud kompromissid ning veenmistöö. Muu hulgas rõhuti selles mikrosihtmärgistamisena tuntud manipulatsioonide riskile, kasutajate varjatud jälitamisele ja nende kohta moodustatud niinimetatud tumedate mustrite kasutamisele, millega kasutajat juhitakse sooritama samme, mida nad teadvustades ei teeks.

Ohvriks osutuvad kõik, sõltumata poliitilisest positsioonist, kuna kasutajate vaated selguvad alles nende ellu sekkumise järel. Ühtlasi muudab see sellised inimesed eriti väärtuslikuks müügitooteks. IT-teenuste omanikud tunnevad nende kohta kogutud andmete põhjal kasutajat paremini kui ta end ise, mille tõttu ei oska ta end kaitsta ja moodustab osa manipuleeritavast massist. Ühtlasi toonitati vajadust anda lõppkasutajale õigus otsustada, kas nad nõustuvad nende kohta andmete kogumisega.

Seega leidub palju põhjuseid, miks kõiki valijaid esindavad osapooled, poliitilisest kuuluvusest sõltumata peaks olema huvitatud konstruktiivsest koostööst suureks ja metsikuks kasvanud IT-teenuste ohutuse parandamisel. Nagu iseloomustas asjade seisu üks seaduse loomes osalenud parlamentääridest, IT-teenuste sektoris kavatsetakse lõpetada "Metsiku Lääne" ajastu. Vihje sisaldab eurooplastele suunatud sõnumit, et kontrollima asutakse esmajärjekorras USA päritolu ettevõtteid.

Seadusandjad hääletasid ülekaalukalt digiteenuste seaduse versiooni poolt, andes jõulise juhise alanud protsessile, sest tegemist ei ole lõpliku otsusega. Järgneva, umbes aasta jooksul kooskõlastavad liikmesriigid oma territooriumitel kehtivaid seaduseid ja pakuvad vajadusel täiendusi üle-Euroopalisse eelnõusse.

Lõplik seaduse sõnastus peaks hakkama kehtima järgmisel aastal. Järgnevalt on huvitav jälgida pea eranditult USA päritolu suurte IT-ettevõtete reaktsiooni ja meeleolude kujundamise katseid. Neil on oma huvide kaitseks piisavalt raha ja ilmselt mitte kellelegi üllatusena ka enamus digitaalse diskussiooni keskkonnast.

Põhjuseid oodatavalt küllaltki ägedaks kujunevale lobi ja arvamuse kujundamise kampaaniale on mitmeid. Näiteks kavatsetakse keelustada sihitud reklaamid tundlikel teemadel nagu usulised tõekspidamised, seksuaalne sättumus, rassiline või etniline päritolu jne. Nende kuuluvuse tunnuste põhjal on kerge inimesi mikrosihtmärgistada, neid teineteisele vastandades provotseerida ja nendega manipuleerida.

Sündiva konflikti kulud kannab ühiskond, mil kasu koguneb teenuse omaniku kätte, kelle huvides on majandusliku paratamatusena konflikte vaid õhutada. Tõenäoliselt mõjutas parlamendisaadikuid neid näiteks Facebooki majandusmudelist teavitanud vilepuhuja Frances Haugeni edastatud sõnumid.

Reklaami müüvate teenuste äri rajaneb juurdepääsu müümisel oma klientidele vastavalt nende profileerimispõhistele tunnustele. Järelikult ohustab uus seadus kõige otsesemalt firmade rahamasina keskset osa. Sugugi väiksem mure pole eelnõu ülejäänud ideed piirata platvormidel levitatavat ebaseaduslikuks peetavat sisu ja kehtestada platvormide algoritmidele läbipaistvusmeetmed.

"Ebaseaduslikkus" on probleemne kriteerium, kuna võib toetada demokraatia ja poliitilise pluralismi mahasurumist võimule pääsenud diktatuurisugemetega koalitsioonidel. Teenuse kätte kogunenud andmed on aga "uus nafta" ja algoritmid kiivalt hoitud ärisaladus. Eurooplased soovivad neid edaspidi näha ja võib-olla isegi sekkuda, nimetades uut seadust tehnoloogia reguleerimise "kuldstandardiks".

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".