Ükskõik kui räpane poleks kellegi minevik, pole tema tulevik plekiline. Kui halvaks võib pidada täna tehtud otsuseid, kui keegi meid tulevikust takistama ei tule? Tulevikuga seostub arvukaid mõtteid. Valdavalt toidab see praeguste kannatuste talumist või tegutsemise õigustamist.

Antud meeleolus väärib tutvuda inimesi praegu veel võrdlemisi raskelt mõjuva ksenosiirde teemaga. Loome oma valikutega tulevikku, milles loomi ei kasvatata ainult toiduks, vaid ka pikaealisusega kaasnevate terviseprobleemide leevendamiseks. Näiteks kasutame neid inimesele mõeldud neerude või südame kasvulavana.

Jättes kõrvale mütoloogilised kentaurid, minotaurid, satüürid, merineitsid või sireenid, tuleb mõttega, et haiglas siiratakse inimesele looma organeid, veel harjuda. Õigupoolest polegi meile otsustamiseks eriti palju ruumi jäetud. Osutada pole kellelegi teisele peale meile endi, koos meie tehtud ja tehtavate valikutega.

Näiteks seisab meie ees otsus, kas soovime inimeste eluiga pikendada. Kas tahame tõhusamat robotautodega transporditeenust, soovime mõtlemise töökoormat vähendada tehisintellekti abil jne?

Transpordi tõhususe kasvu sisse on kodeeritud suuremast ohutusest tulenev kokkuhoid. Teedelt ära kutsutavate inimestest autojuhtide asendumisel robotautodega näeme tõenäoliselt vähem autoõnnetusi, mille tulemusel sureb vähem inimesi Selle kurbuse ja helguse segu kõrval lisandus efektina varem abivajajate päästmiseks umbes iga viies kuni seitsmes siiratav elutähtis organ.

Turvalisuse kasvuga loodetakse ja samas kardetakse siiratavate organite saadavuse vähenemist. Stabiilse elukorralduse ja arenenud autokultuuriga USA-s on paarikümne aastaga organi siirdeoperatsioonide arv kahekordistunud, kuid doonororganite ootuse järjekorra pikkus peaaegu viiekordistunud. Inimesi on rohkem ja nad elavad kauem. Ilmselt sooviksid elada nad veelgi kauem.

Umbes 40 protsenti siiratud organitest pärinevad nn loomulikest surmadest. Organidoonorlusele ei ole vanusepiirangut. Kõige vanem doonor on olnud 95-aastane, kellelt siirati maks. Siirdamisel on määrav tervislik seisund, nakkusoht, haigused, nagu suhkruhaigus, vähirisk või organi talitluslik staatus.

Eristada võib elutähtsaid organeid ja neid, mille puudulikkus ei ole eluohtlik. Ometi võib oletada, et eluea pikenemine kasvatab siirdamise vajadust, mõjutades samal ajal pärssivalt elutähtsate organite saadavust. Kõik organid pole võrdse nõudluse ega pakkumisega. Näiteks neerud või süda, millest autoõnnetused mõjutavad enim just esimeste saadavust.

Jaanuari algul levis uudis esimesest inimesele siiratud loomasüdamest. Tegemist oli transplantaadi hülgamise riski vältimiseks geneetiliselt töödeldud sea südamega. Süda siirati 57-aastasele mehele, sest alternatiivsed võimalused puudusid. Inimkonna esimese loomasüdame siirdamise operatsiooni julguse allikas polnud ainult olukorra sund, vaid paar kuud varem toimunud test.

Toona uuriti neerude siirdamist, kusjuures kasutati samasuguse geneetilise disainiga doonorsiga. Tavaliselt asub inimeste immuunsüsteem sõraliselt pärit kudedega võitlusesse, aga üks USA ettevõte toodab inimesele organite siirdamiseks spetsiaalselt geneetiliselt mugandatud põrsaid.

Eksperimentaalsetel sigadel on pärsitud nelja geeni avaldumine ja lisatud kuus inimeselt pärit geeni.

Ridade vahele võib kaduda küsimus, kas loomaorganite siirdamise võimalikkust uuritakse inimkatsetega. Vastus on jah! Siingi peame tutvuma harjumuspärasema maailma servale jääva temaatikaga. Neerusiirde operatsioonis osales samuti 57-aastane mees. Jim Parsons oli end registreerinud organidoonoriks ja soovis, et ta saaks oma surmaga aidata võimalikult paljusid inimesi.

Mitmel juba mainitud põhjusel polnud kahjuks tema organid siirdamiseks kõlblikud. Temast maha jäänud pere, teades mehe soovi, oli nõus, et arstid hoiavad ajusurmas keha kunstlikult elus just selle uut ajastut avava operatsiooni tarbeks.

Jim Parsonsilt eemaldati tema enda neerud ja asendati sealt pärit organitega. Operatsioon õnnestus ja peagi hakkasid inimesele siiratud sea neerud tootma uriini kehas, mille aju oli lakanud toimimast. Eksperimentaalne vaatlus kestis 77 tundi ja loeti õnnestunuks. Seejärel lasti Jim Parsonsi maisel elul lõppeda.

Psühholoogid usuvad, et omaaegsete inimese ja loomade hübriididega müütide teke tuleneb kaasasündinud armastus-vihkamissuhtest inimestes peituva loomaliku poolega. Mõni tuhat aastat hiljem läheneme samale teemale oluliselt peenekoelisema tõsidusega. Võib-olla kuuleb selle tulemusel kunagi apteegis dialoogi: "Palun karp aspiriini ja huvitav, kui palju täna sea süda maksta võiks?"

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".