Poole auhinnast sai Kanadas sündinud California Berkley Ülikooli majandusteaduse professor David Card (s. 1956), kelle töö andis suure panuse töö-ökonoomika uurimisse. Ta aitas tulevastel uurijatel paremini mõista tööturul toimuvat.

Toona levinud teooria põhjal seostasid majandusteadlased 1990. aastate algul kõrgemat alampalka suurema töötusega. David Card võrdles aga loomulikus katses omavahel USA eri osariikide kiirtoidurestoranide töötajaid ja tõestas, et alampalga tõus ei soodustanud töötuse kasvu. Pigem sõltus tööhõive ettevõtete käitumisest. Sealt peale sai loomulike katsete kasutamine majandusuuringutes tuule tiibadesse.

Teist poolt jagavad omavahel USA päritolu Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi majandusteaduse professor Joshua D. Angrist (s. 1960) ja Hollandis sündinud Stanfordi Ülikooli rakendusökonomeetria professor Guido W. Imbens (s. 1963), kes arendasid edasi põhjus-tagajärg suhete uurimismetoodikat loomulikes katsetes. Nende loodud hindamis-, kinnitus- ja tõlgendusraamistik on rakendusuuringutes laialt kasutusel.

Loomulike katsete võidukäigu järel tekkis teadlastel küsimus, milliseid põhjuslikke seoseid sellistest katsetest ikkagi järeldada saab. Erinevalt laborikatsest puudub loomulikku katset tegeval teadlasel täielik kontroll katses osalejate üle.

Kui teadlane tahab näiteks uurida jalgrattaga liiklemise head mõju tervisele, võib ta võrrelda kaht ettevõtet, millest üks jagas oma töötajatele tööletulekuks jalgrattaid ja teine mitte. Ometi on mõlemas ettevõttes töötajaid, kes juba sõitsid rattaga või eelistavad endiselt autot. Samuti võis rattale üleminek mõjutada erinevate liikumisharjumustega inimeste tervist väga erinevalt. Kuidas sellisel juhul üldse mingit kindlat seost mõõta sai?

Aastal 1994 tehtud uuringus vastasid Joshua D. Angrist ja Guido W. imbens sellele küsimusele. Nad tõestasid, et selget põhjuslikku seost on siiski võimalik kirjeldada ka siis, kui teadlasel puudub uuritavate üle kontroll ja sekkumise mõju on uuritavatel erinev. Nimelt andis katse ikkagi aimu, kuidas muutus nende inimeste tervis, kes ratast kingiks saades oma käitumist muutsid.

Kolme laureaadi töö on ühtekokku majandusteaduse empiirilist poolt tundmatuseni muutnud. Nüüd suudetakse paremini mõista põhjus-tagajärg seoseid: näiteks hinnata, kas kõrgem palk tagab töötajale parema tervise, või kuidas mõjutavad sisserändajad sihtriigi palgataset ja tööturgu.

Keerukas reaalsuses ei saa me kunagi teada, milliseks võinuks olukord kujuneda, kui näiteks koroonakriis poleks inimesi kodutööle sundinud. Säärastele küsimustele on väga keeruline vastata juhuslikustatud laborikatsetega. Siinkohal tulevadki sotsiaalteadlastele appi loomulikud katsed.

Loomulik katse juhtub siis, kui mingi sündmus või seadus jagab inimesed paratamatult kahte leeri: sekkumis- ja kontrollrühma. Teisisõnu, laborikatsele sarnane olukord saavutatakse teadlase sekkumiseta.

Näiteks saab loomuliku katsega vastata küsimusele, kuidas muudab inimese võimalus koolis kontaktõppes käia tema õppimisvõimet ja edasist käekäiku. USA kontekstis tehtud katse nimel ei saanud keelata pooltel lastel kooli minna. Küll aga andis COVID-19 kriis ootamatult võimaluse võrrelda aastate eest 31. detsmbril ja 1. jaanuaril sündinud lapsi, kes on praktiliselt ühevanused, kuid alustasid kooliteed kahel järjestikusel aastal. Sünniaeg jagas nimelt ühevanused lapsed kontaktõppes kooliteed alustanuteks ja kriisitingimustes kaugõppel alustanuteks.

Tartu Ülikooli majandusteaduskonna teadur Ricardo Alfredo Mendes Pereira Vicente oletab, et uurijakolmik pälvis auhinna just tänavu, sest nende töö toetas COVID-19 pandeemia ajal tavaliseks saanud valitsuse sekkumisi riigi majandusse. "Kui mõelda aastast sõltumatult, siis on tegu ikkagi suurte tegijatega," märgib Vicente.

Kui traditsiooniliselt tehakse nii-öelda kõva teadust laborites, siis teaduri sõnul unistasid aastakümnete eest ka paljud sotsiaalteadlased piltlikult öeldes inimkatsetest. "Praktiliselt on see ju võimatu, sest inimene pole laboriihiir. Küll aga saame mõelda mingitele olukordadele, mis tehnilisest vaatenurgast on lihtsalt katsed," osutab Vicente.

Oma põhjusliku majanduse loengutes toob ta enda sõnul sageli näite, kuidas uurida kommunismi mõju. "Kommunismilaborit teha ei saa, aga kujutleme, et meil on kaks Saksa küla, mis on nii geograafilise asendi, keele, kultuuri, vorstide kui ka õlle poolest ühesugused," kirjeldab ta. Kui peale Teist maailmasõda jääb üks küla Ida- ja teine Lääne-Saksamaale, ongi loomulik katse kommunismi mõju hindamiseks valmis.

David Card oli Vicente sõnul eluliste ja ajalooliste näidete katsetena kasutamise üks pioneere ning Joshua D. Angrist ja Guido W. Imbens arendasid edasi selle metodoloogiat. " Cardi kuulsamad tööd on väga empiirilised: lihtsalt jälgid, kogud andmeid, analüüsid neid ja saad tulemuse. Samas arvan, et oluline on arendada ka meetodi tehnilisi ja formaalseid külgi - seda on Angirst ja Imbens ka teinud," sõnab teadur.

Kuna Nobeli preemiaid ei anta välja postuumselt, jäi sellest Vicente hinnangul tänavu ilma David Cardi sage kaasautor Alan Krueger, kes sooritas 2019. aastal enesetapu. "Kui ta veel elaks, olen kindel, et ka tema oleks täna auhinna saanud," mägib teadur.

Uurijakolmiku panus seisneb Vicente sõnul ka empiirilise teaduse üha kõrgemas prestiižis. "Hierarhia oli 30-40 aasta eest mitteametlikult selline, et teoreetiline uuring oli kõige prestiižsem, sellele järgnes empiiriline ja seejärel seadusandlik uuring," meenutab ta. Asjad hakkasid aga muutuma ja nüüdseks on empiirilised uuringud Vicente sõnul Eestiski kõige levinum majanduse uurimise viis.

Majandusteadus muutub teaduri hinnangul paratamatult üha matemaatilisemaks. Cardi, Angristi ja Imbensi töö on aga matemaatilises mõttes üsna lihtne. "Ometi oma lihtsuses on ta veenev. Sellega saab näiteks poliitikutele selgitada, kuidas mingid tulemused saadi," märgib ta. Kolmiku töö pole majandusteadust otseselt matemaatikast kaugemale tüürinud. "Küll aga mulle meeldib, et nad pole kõige matemaatilisemad uurijad," ütleb Vicente.

Esimese Alfred Nobeli mälestusauhinna majanduse alal andis Rootsi Riigipank välja 1969. aastal. Sellest ajast saadik on pälvinud preemia 83 laureaati. Nobeli majanduspreemia suurus on tänavu 10 miljonit Rootsi krooni (~963 000 eurot).

Möödunud aastal pälvisid auhinna Robert Wilson ja Paul R. Milgrom, kes täiustasid oksjoniteooriat. Selle põhjal leiutatud uutest oksjoniformaatidest on kasu nii ostjatele, müüjatele kui ka maksumaksjatele.