Mark Zuckerberg teatas aasta alguses avalikkusele, et antud päevast veel kaks nädalat USA presidendina töötavale isikule keelatakse igaveseks ajaks Facebooki kasutamine. Põhjus seisnes päev varem USA parlamenti rünnanud, rüüstanud ja reostanud presidendi pooldajate vägivallale ja riigivastastele tegudele õhutamises. Sarnase keelu sätestas ka Twitter.

President oli embargo peale maruvihane. Need kaks kanalit oli ta valinud avalikkusega vahetu suhtlemise platvormideks. Keeld ohustas kuvandit ja ennustas mõjujõu langust. Vabariiklastest poliitikud nimetasid samme sõnavabaduse piiramiseks ja suurte tehnoloogiaettevõtete vasakpoolse võimuhaaramise teostamiseks.

Faktiliselt ei ole keegi endise presidendi sõnavabadust piiranud. Ta saab pidada oma veebilehte, anda meediale intervjuusid ja teha kasvõi taskuhäälingut. Vormiliselt järgisid mõlemad ühismeediakeskkonnad kasutajatele kehtivaid reegleid. Nende pakutavate teenuste juurest eemaldatakse iga päev reeglitega pahuksisse minevaid kasutajaid.

Keelu saanud presidendi väljaütlemiste osas oli korduvalt firmale tähelepanu pööratud, et nad järgiks omaenda reegleid ega teeks klientide suhtes erandeid. Lõpuks sai neilgi kannatus otsa ja kummagi platvormi jaoks majanduslikult kasulik kunde jäeti ukse taha.

Antud küsimust oleks siiski eksitav vaadelda pelga teenuse ja kliendi suhtena. Riigijuhi tõrjumine maailma suurimatest meediaplatvormidest toob esile tehnoloogia arengu tulemusel muutunud normide kriisi. Küsitakse, mis hetkel muutub eraettevõte avalikku huvi esindavaks ja seejärel enda suvast johtuva tegevusega avalikke huve ohustavaks teenuseks.

Sünnib vastuolu, kui teenuse tagatud toimimist peab eraettevõte tagama ja arendama oma vahenditega, teenides seejuures investorite majanduslikke huve. Samas ollakse kätest seotud, kuna ei tohi keskkonda klientide eest kaitsta, rääkimata kellegi keelamisest. Avalike huvide kaitse peaks olema avalikkuse ülesanne, mida püüavadki poliitikud edukatele eraettevõtetele peale suruda. Loomulikult kantuna poliitilistest huvidest. Seejuures kaitseks nad tugevalt polariseerud poliitilises õhustikus vaid poole avalikkuse huve enamasti teise poole arvelt.

Probleem on pikemat aega teravamaks muutunud ja valmis lahendus puudub. Üha valjemini on hakatud rääkima sotsiaalseid protsesse oluliselt mõjutavate suurte IT-ettevõtete seadustega reguleerimisest. Ülesanne pole kerge, sest seaduste mõju ulatuks loetletud ettevõtetest palju kaugemale, riivates poliitikuid toetavate ettevõtjate huve.

Välistatud poleks rahvusvahelised konfliktid, kuis need ettevõtted pakuvad teenuseid kõikjal maailmas. Mõneti üllatavaks võib pidada sedagi, et tegelikult ei teata, mida peaks muutma. Kas kõik oleks uuesti normaalne, kui üks keelu all olev probleemne isik saab uuesti postitama asuda?

Facebook otsustas luua neid väljakutseid aimates firma otsuste õigus- ja õigluspärasust kontrolliva 20-liikmelise järelevalvenõukogu. Sel moel saab ettevõtte juhtkond osutada neist suurema jõu olemasolule, mis vabastaks nad süüdistusest ahnuses, poliitilises kallutatuses või mingites salasepitsustes, mida pahased osapooled neile ette heidavad.

Kirjeldatud nõukogu vaagis presidendi teenusest väljaheitmise asjaolusid. Neidki ähvardab ebameeldiva otsuse osapoole viha. Vältima peab igasugust võimalust olla kahtlustatav vähimaski kallutatuses. Otsusele jõudmiseks esitas nõukogu Facebooki juhtkonnale 46 küsimust. Neist seitsmele keelduti vastamast. Keelu saanud isiku nähtavust kujundavate sammude ja võimalikke tagajärgi puudutavatele küsimustele vastamata jätmist põhjendati tehnilise võimatusega, andmekaitse ja ärisaladustega.

Kirjeldatud küsimustega kogutava info saamata jäämine ei olnud otsusele jõudmiseks kriitilise kaaluga, sest kolmapäeval tehti teatavaks nõukogu seisukoht. See toetab Facebooki otsust keelduda endisele presidendile teenust osutamast. Samas pöörati tähelepanu, et otsuse protsess vajab selgemaid protsessi tunnuseid ega tohi jätta muljet juhuslikkusest.

Seega tehti kohustuseks, et firma peab järgmise poole aastaga esitama argumenteeritud lõpliku otsuse, kas nimetatud indiviidile keelatakse teenus lõplikult või ajutiselt teatud asjaolude rahuldamiseni. Ühtlasi sooviti, et Facebook esitaks analüüsi firma rollist vägivallale õhutavate sõnumite levikus.

Keelu alla jäänud president iseloomustas tulemust vasakpoolsete kuutõbiste hirmuna tema esindatava tões suhtes. Varem oli sama autor teatanud, et ka Twitter pole pärast teda enam sama.

Tõsi, firma esimese kvartali majandusaruanne kinnitab, et probleemse kliendi eemaldamise järel kasvas käive aastases võrdluses 28 protsenti ja kui eelmisel aastal olid nad samal ajal 8,4 miljoni dollariga kahjumis, siis nüüdseks on kogunenud 68 miljonit puhast kasumit. Facebooki tulemus oli veelgi parem – käive kasvas 48 protsenti ja puhaskasum suurenes koguni 94 protsenti.

Pole oluline, kas need tulemused on kuidagi mõjutatud presidendi boikoteerimisega. Pigem näitab see, et poliitikute viha nende äri ei mõjuta. Pole võimatu, et esimene ja küllaltki positiivne kogemus julgustab sarnaseid samme tegema teisteski riikides.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".