Toomas-Andres Sulling on Eesti kaasaegse koronaarkirurgia rajaja. Ühena esimestest maailmas opereeris ta süsteemselt raskete infarktieelsete seisundite ja ägeda infarktiga patsiente. Tohutu hüppena tõi ta Eesti meditsiini angiograafia, mis võimaldas kirurgil "näha" südame pärgarterite sisse ja vähima vahelesegamisega saavutada parim ravitulemus.

Kolmekümne aasta pikkuse südamekirurgi ja teadlase kogemuse realiseeris ta aorto-koronaarse šunteerimise näol, mida sai teha töötaval südamel. See tehnika – reielt veeni võtmine, mille abil minnakse mööda pärgarteri ummistunud kohast – võimaldas parandada meie tähtsaimaid veresooni seestpoolt. Tänu Sullingu tööle on päästetud tuhandete inimeste elud.

Sulling ise ütles preemia kohta, et tal on hea tunne, et tema tegevus tunnustust leidis. Oma teekonda koronaarkirurgina nimetas ta aga juhuste mänguks. "Ma sattusin selle teema peale, kui seda eriala veel üldse ei olnud, aastal 1960," meenutas Sulling. Ta lisas, et sattus tudengipõlves veresoontekirurgide seltskonda. Ühel hetkel tuli tal valida kitsam eriala. "Siis ma mõtlesin, et miks ei võiks südame veresoontel teha sedasama, mida alajäsemetel. Tollal see oli tabu," sõnas ta.

Koronaarkirurgia algus oli Sullingu sõnul väga raske, kuid Ameerika eeskujul sai eriala siiski hoo sisse. Ta lisas, et edu võti peitus heas meeskonnatöös kolleegidega. Sealt peale on südamekirurgia areng olnud pikk. "Elusid saab mitut moodi päästa, aga sellega päästab kauaks ajaks. Minul on rekord praegu 40 aastat, kus patsient juba elab," ütles ta ja võrdles, et teistel operatsioonidel nii pikaajalist edu alati ei saavutata.

Südamekirurgia tuleviku kohta Eestis ütles elutööpreemia laureaat, et kiireid nihkeid ta lähimal ajal ei näe. "Suur osa südamekirurgiast ongi koronaarkirurgia ja see areneb ka praegu veel edasi," lisas ta.

Näiteks käib kirurgide seas arutelu, kas operatsiooni ajal peaks patsiendi süda töötama või olema kunstlikul vereringel. "Enamus eelistab viimast varianti, sest see on kirurgile mugav. Samas haigel on natuke raskem kõike taluda selle pärast," selgitas Sulling. Sulling ise on Eestis juurutanud just töötava südamega opereerimist. "Ma arvan, et me oleme õige ree peale sattunud praegu," lootis ta.

Teiseks pole kirurgid Sullingu sõnul päris ühel meelel, millist patsienti opereerida ja millisele paigaldada stent ehk tehisveresoon. "See ka areneb siiski," märkis ta. "Praegu tehakse selle nimel tööd järjest ja kirurgid lõikavad järjest paremini."

Jüri Talvet on Eesti üks väljapaistvamaid humanitaarteadlasi, kelle mitmekülgsel elutööl on suur ühiskondlik mõjukus ja rahvusvaheline haare. Tema fundamentaalne panus Eesti teadusesse on hispanistika rajamine, hispaaniakeelse kirjanduse ja kultuuri uurimise kasvatamine maailmatasemele.

Talvet ise pidas üheks oma suuremaks teeneks kõrgetasemelise teadusajakirja "Interlitteraria" asutamist ja sellega seonduvate konverentside korraldamist. "See võimaldab saada sõna väiksemate Ida- ja Kesk-Euroopa riikide kirjandusteadlastel, kes muidu lääne ajakirjaveergudele ei pääseks," sõnas emeriitprofessor. Samuti peeti Talveti sõnul ilmselt oluliseks tema uuenduslikku tööd Juhan LIivi loomingu uurimisel.

Õppejõu, kirjandusteadlase, kultuurikontaktide arendaja ja loovisikuna on olnud Talvet paljude eesti humanitaarteadlaste, õpetajate, ajakirjanike, toimetajate ja diplomaatide õpetaja. Eri maade kirjanduse seoste analüüsi kaudu eesti kirjandusega on ta võimestanud meie mõttelugu levima üle kogu maailma. Nii tõlkija kui ka eesti kirjanduse tutvustajana on ta aastakümneid olnud Eesti teaduse ja kultuuri suursaadik.

Talvet nentis, et kuigi kirjanduse uurimisega tegeletakse mitmes ülikoolis ja muuseumis, pole Eesti seis praegu hiilgav. "Kirjandusel peaks olema rohkem iseseisvust, suuremad koosseisud. Kuna ta on rahvuskultuuri südaala, siis ei saa seda lihtsalt kui ühte õppetooli-eriala, vaid sellel on rahvuskultuuris suurem tähendus. See kannab ka ühiskonna moraalsust ning seletab ja selgitab," laiendas professor.

Kapseldumise vältimiseks on oluline et kirjandus oleks esindatud mitmes ülikoolis. "Kui nooremaid ja andekamaid inimesi jagub, nagu meil juba mõned on, võime siin Eestis mõndagi korda saata," sõnas Talvet.

Elutööpreemia suurus on 40 000 eurot.

Preemiad parimate teadustööde eest

Eelmise nelja aasta jooksul valminud ja avaldatud parimate teadustööde eest antakse välja 20 000 euro suurused aastapreemiad.

Preemiad saavad:

• Gert Hütsi, Martti Raidal ja Hardi Veermäe täppisteaduste alal tööde tsükli "Mustadest aukudest koosnev tumeaine" eest.
  
  Tumeaine olemuse mõistmine on kaasaja füüsika üks suurimaid väljakutseid. Autorid lähtusid ideest, et tumeaine koosneb makroskoopilistest mustadest aukudest, mis on vaatlustes praktiliselt nähtamatud. Selgitati, et massiivsed ehk enam kui 30 Päikese massiga mustad augud võivad moodustada ainult väikese osa kogu tumeainest, kuid saavad olla seemneks tänapäeva galaktikate keskmes olevatele ülimassiivsetele mustadele aukudele.
• Enn Lust ja Alar Jänes keemia ja molekulaarbioloogia alal tööde tsükli "Operando meetodite arendamine ja rakendamine poorsete Na-ioon patareide elektroodide ning muude poorsete materjalide ja ühikrakkude süvauuringuteks" eest.
  
  Lust ja Jänes otsivad asendust liitium-ioonakude kallitele ja piiratud varudega komponentidele, asendades liitiumipõhised elektroodid naatriumipõhistega. Nad lõid unikaalse tehnoloogia aku elektroodide töö jälgimiseks, katsetasid ka Eesti turbast sünteesitud elektroode ning mõõtsid nende omadusi aku laadimisel ja tühjenemisel. Nad jõudsid sama mahutavuseni, mis liitium-ioonakudes.
  
  
• Maarja Grossberg ja Jüri Krustok tehnikateaduste alal tööde tsükli "Uute 2D ja 3D mitmikpooljuhtide optiline spektroskoopia" eest.
  
  Grossberg ja Krustok küsivad, kuidas mõjutavad mikrolisandid kesteriitmaterjalide võimekust muundada valgust elektriks. Nad on loonud keerukast vase, tsingi/raua, antimoni ja väävli ühendusest monokristalseid ja monoteralisi materjale, neid teiste elementidega täppismodifitseerinud ja mõõtnud saadud komposiitide reaktsiooni valgusele. Nende kasvatatud grafeenilaadsed üliõhukesed pooljuhid võivad saada tuleviku optoelektroonsete lahenduste südameks.
• Eero Vasar, Mario Plaas, Mari-Anne Philips ja Liina Haring arstiteaduse alal teadustöö "Siirdeuuringud neuropsühhiaatrias: geneetiliselt muundatud katseloomadest skisofreeniaspektri häireteni inimestel" eest.
  
  Töörühm selgitas täpsemalt neuropsühhiaatriliste haiguste tekkemehhanisme, mõõtnud antipsühhootilise ravi mõju põletiku ja ainevahetuse markeritele. Samuti analüüsisid nad, kas diabeedi ravimitega on võimalik ära hoida skisofreeniahaigetel tekkivat metaboolset sündroomi ning oluliselt edenenud raske geneetilise harvikhaiguse Wolframi sündroomi mehhanismide mõistmise ja võimaliku ravi loomise suunas.
• Jonne Kotta geo- ja bioteaduste alal tööde tsükli "Mereelustik kliimamuutuste tõmbetuultes" eest.
  
  Jonne Kotta analüüsis, kuidas reageerib mereelustik kliimamuutustele ning kas elustik võimendab või puhverdab kliimast tulenevaid muutusi. Ühtlasi sai ta suure pildi interaktsioonidest eri skaalade, elustikurühmade ja elupaikade vahel kliimamuutuste kontekstis. Haaratud on nii põhjaloomastik ja -taimestik kui ka ökosüsteemide toimimine, ühe fookusega survetegurite kaardistamisele Läänemere rannikualadel.
• Merike Sisask sotsiaalteaduste alal tööde tsükli "Vaimse tervise ja heaolu ning sellega seonduva riskikäitumise (eelkõige suitsiidikäitumise) sotsiaalsed mõjutegurid" eest.
  
  Merike Sisask käsitles teravaid ja kaasaegseid ühiskonna erinevate kihtide – eriti noorukite – vaimset tervist puudutavaid teemasid. Ta näitas, et vaimset tervist mõjutab terve plejaad tegureid nagu piisava pikkusega uni, suitsetamine või koolikiusamine. Sisaski töös kesksel kohal on suitsiidile viivate tegurite analüüs ja nende laastava mõju vähendamise võimalused, fookusega meedia ja interneti osal enesetapumõtete tekkimises ja ärahoidmises.
• Epp Annus humanitaarteaduste alal tööde tsükli "Sotskolonialismi filosoofilis-teoreetilise paradigma väljatöötamine, nõukogude ühiskondade ja kultuuride uuringud" eest.
  
  Epp Annus on loonud ja arendanud kultuuri, ühiskonna ja filosoofia teadusliku käsitluse osaks sotskolonialismi mõiste. See tähistab iseseisva riigi allutamist võõrvõimu alla ideoloogia varjus ning püüdu kolonisaatorina kujundada kohalikest režiimile sobivaid "sotsinimesi". Selle kaudu loob ta meie lähiajaloo uue paradigma, rõhutades okupatsiooni asemel kolonia-lismi ning sidudes selle sovetiseerimisega ehk mõtteviisi ulatusliku ümberkujundamisega.