Mida peate oma senise elu või karjääri kõige nauditavamateks hetkedeks ning kui palju võivad ühtida need põhjustega, mille pärast teid akadeemikukandidaadiks esitati?

On see nipiga küsimus, kus teadlaselt küsitakse elu ja karjääri kohta, ning nagu ikka, hakkab teadlane jutustama oma teadustööst? Nii ka mina, ent rõhutan, et argielu nauditavamad hetked on oluliselt kõrgemal positsioonil professionaalsetest saavutustest. Mul on tore perekond, kallis abikaasa ning toredad väikesed lapsed. Nendega koos olemise vastu ei saa miski.

Minu karjääri nauditavamaks hetkeks on akustiliste ostsillatsioonide leidmine Sloani taevaülevaate galaktikatevalimis. 2005. aastal, doktoriõpingute käigus Max Plancki astrofüüsikainstituudis, õnnestus mul olla maailma esimeste teadlaste hulgas, kes akustilisi ostsillatsioone mõõtsid ning nende kaudu Universumi parameetreid määrasid. Akustilised ostsillatsioonid on varases Universumis levinud helilained, mis umbes 400 000 aastat peale Suurt Pauku tardusid ning aine jaotusesse oma väikese jälje jätsid.

See võis kahtlemata olla üheks põhjuseks, miks mind akadeemikukandidaadiks esitati, ent kindlasti mitte ainsaks. Viimaste aastate jooksul, koostöös KBFI osakestefüüsikutega, on sellele lisandunud mitmeid teisigi edukaid interdistsiplinaarseid projekte astro- ja fundamentaalfüüsika kokkupuutepinnal.

Millised on teie valdkonna peamised väljakutsed Eestis ja maailmas tervikuna?

Eestis on peamine väljakutse suuresti valdkonnaülene. Selleks on jätkusuutliku teadusrahastussüsteemi loomine, mis liiguks senisest projektipõhisest rahastusest baasrahastuse suurenemise suunas. Meil eksisteerib kahjuks teadusasutusi, mis elavadki valdavalt grandirahadest! See teeb väga raskeks asutusesisese karjäärimudeli juurutamise. Ilma stabiilse baasrahastuseta on väga keeruline tagada valdkondade pikaajalist arengut.

Ka maailma puhul ei saa rahaasjadest üle ega ümber. Peamiseks väljakutseks on minu arvates valdkonnasisese tasakaalustatud arengu tagamine. Astronoomia ja astrofüüsika vaatlusprojektid ning kosmosemissioonid muutuvad üha keerukamaks ja kulukamaks ning üha sagedamini jõuame situatsiooni, kus ühe konkreetse missiooni kulud hakkavad neelama suure osa valdkonna eelarvest.

Viimase aja kõige ilmekamaks näiteks on NASA poolt arendatav James Webbi kosmoseteleskoop, mille kulud on viimase paarikümne aasta jooksul NASA astronoomia eelarvest (~1 miljard dollarit) märkimisväärse osa moodustanud. Esialgselt plaanitud umbes 1 miljardi dollariline maksumus on ületatud pea kümme korda, tehes sellest (veidi enam kui kuu aja pärast orbiidile lennutatavast) kosmoseteleskoobist inimkonna poolt loodud kalleima teadusinstrumendi, ületades nii isegi CERN-i LHC kiirendi maksumust.

Selle tulemusena on mitmed teised projektid oluliselt kannatanud. Kui võimalik, peaksime tulevikus vältima selliseid juhte, kus suur osa panustest on vaid ühel kaardil.    

Üks viimaste aastate suurim saavutus on kindlasti gravitatsioonilainete avastamine LIGO interferomeetrilise detektori poolt. Selleks hetkeks oli LIGO eksperimenti investeeritud veidi enam kui miljard dollarit. Ent see on alles gravilainete astronoomia algus! Piltlikult öeldes oleme gravitatsioonilainete osas samas seisus, kus optiline astronoomia oli umbes neli sajandit tagasi, mil Galileo Galilei suunas oma teleskoobi taevasse. Valdkonna kasvu väljavaated on seega tohutud ning ahvatlus suur osa vahenditest sinna suunata arusaadav.

Mina panustaksin julgelt gravilainetesse -- olulised tulemused on päris kindlasti garanteeritud -- ent saan ka aru, et otsus sinna investeerida vajab laiemat konsensust. Loodetavasti jätkub meil mõistust tarku ja tasakaalustatud valikuid teha!  

Lõpetuseks, et asjad oleks ikka õiges perspektiivis, ei saa rõhutamata jätta, et inimkonna kõige kulukama teadusinstrumendi – 20 aasta jooksul ehitatud uue kosmoseteleskoobi – kogumaksumus moodustab vaid umbes ühe protsendi iga-aastasest USA kaitse-eelarvest.

Millisena näete te akadeemikute rolli 21. sajandi ühiskonnas ja kui nähtavad peaksid olema nad argielus?

Esmalt ikkagi on tegu oma ala tippspetsialistidega. Ühiskondlik nähtavus oleks vaid boonuseks, ent see ei saa olla primaarne. Kõik sõltub loomulikult ka akadeemiku valdkonnast. Näiteks sotsiaalteaduste esindaja puhul on loogiline, et side avalikkusega on märgatavalt tugevam kui fundamentaalfüüsiku puhul.

Arvan, et akadeemik ei peaks väljaspool enda kompetentsi jäävatel teemadel aktiivselt sõna võtma.

Mida tähendaks akadeemiku tiitli saamine teile isiklikult ja kuidas see teie elu muudaks?

Ütlen ausalt, et ei janune selle tiitli järele. Samuti loodan, et see ei muuda märgatavalt minu elu. Tahan ikka peamiselt teaduse tegemisele pühenduda.