Seitsme maa teadlased eesotsas Grigori Fedoretsiga Põhja-Iirimaalt Belfasti Queen'si Ülikoolist vaatlesid seda tähelepanuväärset taevakeha mais läbi erinevate teleskoopide mitmel pool maailmas.

Nüüd kirjutavad nad ajakirjas The Astronomical Journal, et minikuu, mille teaduslik nimi on 2020 CD3 ja lühidalt lihtsalt CD3, on läbimõõdult ainult meetri-pooleteisene.

Ta pöörles nii väikese taevakeha kohta suhteliselt aeglaselt, tehes täispöörde umbes kolme minutiga. Pöörlemiskiiruse määramist peavad teadlased ise oma uuringu kõige tähtsamaks saavutuseks, sest CD3 ligikaudne suurus ja orbiit olid enam-vähem teada juba enne.

Fedoretsi ja ta kaaslaste hinnangul oli Maale lähim punkt, kuhu minikuu jõudis, umbes 13 000 kilomeetri kaugusel.

Taevakeha koosneb teadlaste sõnul peamiselt silikaatsetest mineraalidest, mis on ka maakoore peamised koostisosad.

Nii CD3 orbiit kui ka mineraalne koostis ja füüsikalised omadused annavad tunnistust, et tegu on loodusliku taevakehaga.

Septembris avastasid astronoomid veel ühe Maa ümber ajutisel orbiidil tiirutava keha, mis aga tundub olevat tehislikku päritolu. Tõenäoliselt on tegemist 1960. aastatel Ameerika Ühendriikidest kosmosse lennutatud, kuid kontrolli alt väljunud sondi Surveyor 2 kanderaketi ülemise järguga.

CD3 sattus Maa raskusvälja haardesse tõenäoliselt aastal 2016 või 2017, praeguseks on ta aga oma teed läinud.

CD3 on juba teine Maa ajutine minikuu, mis otse teolt tabatud. Aastal 2006 avastasid astronoomid Maa ümber tiirutamas paari-kolmemeetrise taevakeha 2006 RH120.

Teadlased oletavad, et minikuid hakatakse suuremal hulgal avastama juba lähemal ajal, sest aastal 2023 peaks Tšiilis valmima Vera Rubini Observatoorium, kuhu tuleb muuhulgas 8,4-meetrine teleskoop, mis nende vaatlemiseks hästi sobib.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast laupäevani kell 8.35.