Gröönimaa jääkilp sulab kasvavate õhu- ja ookeanitemperatuuride tõttu. Jääkihi sulamine suurendab maailmamere veetaset 0,7 millimeetri võrra aastas. Mudelite kohaselt oleks aastaks 2100 maailmamere veetaseme tõus lausa 2–7 millimeetrit aastas.

Briner ja tema kolleegid tegid Gröönimaa jääkilbi kohta aegrea, mille algus on 11 700 aastat tagasi ja lõpp aastal 2100. Mudeliga kaardistati just Gröönimaa jääkatte lääne ja edela osa arengut.

Niisugune piirkond valiti, kuna seda on lihtsam modelleerida, kuivõrd merepiirid teevad modelleerimise üsna keeruliseks. Samuti on väiksema jäähulga modelleerimisel madalamad arvutuslikud kulud. Siiski on teadlasrühma hinnangul see ala esinduslik kogu jääkilbile, kuid eks tulevik annab selles osas täpsema vastuse.

Aegrida näitab, et massikadu on tänapäeval võrreldes varasemaga sarnasel tasemel – 6100 gt sajandis. Kuid kõige kehvem olukord on alles tulemas. Prognooside kohaselt on jääkadu 21. sajandil 8800–35900 gt. Siinkohal on üks oluline tegur kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni suurenemine aastate jooksul, mis tooks kaasa olukorra, kus aastaks 2100 kasvab maailmamere tase 2–10 cm.

Selleks, et teada, kui täpne on Brineri ja tema kolleegide mudel, võrreldi, kas nende mudeli antavad tulemused sobituvad teise hiljuti avaldatud mudeliga, mis käsitles samuti Gröönimaa jääkilbi taandumist 11 700 aasta eest. Perioodi, mis oli 11 700 aastat tagasi, nimetatakse holotseeniks ehk jääajajärgseks ajaks.

Ehk aitab Brineri ja tema kolleegide töö meid sammukese lähemale eesmärgile, et prognoosida võimalikult täpselt  Gröönimaa jääkilbi sulamist.

Autorid kirjutavad uuringu tulemustest ajakirjas Nature.