USA on maailma rikkaim riik ja ameeriklased töötavad rohkem kui kunagi varem. Nendele kahele järgnev lause peaks sisaldama midagi kadedaks tegevalt positiivsest. Kadestamiseks ei ole aga põhjust, sest enamike ameeriklaste majanduslik olukord pole kiita.

Võrreldes poole sajandi taguse ajaga on töötaja tunnitasu kasvanud vaid 9,2 protsenti, kuid tunni jooksul tehtava töise panuse tootlikkus on kasvanud 74 protsenti. Seevastu 1950. aastatel teenisid tööikka jõudnud lapsed peaaegu garanteeritult, 90-protsendise tõenäosusega vanematest suuremat sissetulekut.

Tööstuse areng ja tootlikkus kasv tagas pealekasvava põlvkonna sissetulekute kasvu kuni 1970. aastateni. Siis, praegusest umbes nelikümmend aastat tagasi muutus parema palgasaaja tõenäosus mündiviskamiseks, lastest paremat palka teenis iga teine vanem. Tehnoloogiale rajatud töö siirdeprotsessis juhtus midagi tasustamisega ja nn ameerika unistuse täitumine muutus USA asemel võimalikumaks Hiinas, Brasiilias ja isegi Lõuna-Aafrikas.

USA-s avaldatud avaliku poliitika mõttekeskuse Rand värskest raportist järeldub, et vähemalt paari viimast põlvkonda on tabanud märgatav ülekohus. Tootlikkuse ja sissetuleku varasema trendi jätkumisel peaks tänane ameeriklane teenima keskmiselt 102 000 dollarit aastas. Ometi 90 protsenti töötajatest seda raha ei näe. Sealne mediaanpalk on umbes 50 000 dollarit aastas, kusjuures kaks viiendikku tööealistest elanikest toovad aastas koju alla 20 000 dollarit. Iga sajas inimene peaks olema ülimalt rõõmus, sest nende sissetulek kasvas tootlikkusest koguni 300 protsenti kiiremini.

Osa mõistatusest saab selgitada tehnoloogia rakendamisega loodud uute, senisest paremate ning suhteliselt odavate toodete ja teenustega kujundatud elujärje parandamise efektiga, varjates paralleelset tootmisvõimsuste koondumist vähemate omanike kätte. Need investeerisid omakorda kasvava rikkuse uutesse tehnoloogiatesse, suurendes sissetulekute lõhet.

Sissetulekute suur ebavõrdsus ei ole riigi arengule hea. Rahvavõimu ideaali puhul oleks elanikkond rikastunud ühtlasemalt. Kodanikke esindavavad poliitikud oleks kaitsnud valijate huve. Paraku pole valijatel peale hääle suurt midagi anda. Kindlasti mitte raha. Raha kulub poliitikutel igapäevaselt. Hääli on vaja vaid umbes kord tuhande päeva tagant. Sedaviisi jätkates pole riigi juhtimise paranemist loota. Pigem vastupidi ja oodata on ajaloos korduvat traditsioonilist kriisi.

Kriisid sisaldavad energiat lahendite otsimiseks. Uudne võimalus vaatab vastu ammuses sõnakõlksus "riigiaparaat" või "riigimasin". Oleme püüdnud riiki mõista inimestest koosneva masinana, kuigi see metafoor on petlik. Inimesed ei sobi masina osadeks. Nad on defektsed, ebastabiilsed, tujukad, korrumpeerunud, politiseeritud jne. Tehnoloogiline arengutase võimaldaks mõtelda riigile kui päriselt toimivale masinavärgile, kogudes andmeid kõike nägevale ning kõike nägevat analüüsides kõike teadvale ja kõike teades õigesti otsustavale riigimasinale.

Algoritmilised sammud on inimlikkuse mürast vabana objektiivsed ning peaks esindama puhast ja korrumpeerumatut loogikat. Algoritmilistest sammudest koosnev tarkvara lihtsalt ei saa valetada. Maailma kirjeldavad andmed on ehtsad. Tulemus on õiglane, kallutamatu, osavõtmatu ja objektiivselt arukas valitseja. Miski, mille otsused hoiavad riigi toimimise heal kursil. Valitseja oleks tehisintellekt. Riigitüüri juurest puuduks patuse ja lombaka inimese risk ning kõik elaks rahus.

Ärge mitte aga lootkegi! Takistus ei oleks masin, vaid inimesed. Nutikas valitseja peab esmalt valitsemist õppima. Tänane tehisintellekt sarnaneb lapsele, kes õpib eristama kassi koerast, õiget valest jne. Lapsevanemad püüdlevad mõjuvõimu ja halastuse tasakaalu poole. Mõned on kaldu rohkem ühele, teised vastaspoole.

Soov on sama ühine – leida olukordadele hea lahendus ja õpetada sama järgmisele põlvele, sest inimesed ei ole masinad ja nende tegutsemise äraarvamise asemel tuleks õppida jooksvalt reageerima. Lapsest täiskasvanuks saamine on üpris lühike ja tormiline hüpe, tuues esile põlvkondade erinevused, kui endised täiskasvanud jäävad vanamoodsamateks, et mitte öelda, seniilsemateks, loovutades lõpuks vastutuse ja koha järgmisele põlvkonnale.

Tehisintellektiga nii ei juhtuks. See areneks lapseeast täiskasvanuks ja jääks seejärel igavesti samaks, mitte vananevaks lapsevanemaks. Isegi kui valitseja oleks lapsevanemana igavesti heatahtlik, triiviks ühiskond stagnatsiooni. Probleem oleks inimestes, kellest ei saaks enam kunagi täiskasvanuid.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".